Otto Skorzeny

Ühe kangelase lugu Teise maailmasõja eel, ajal ja pärast seda

H.H. Norden

Otto Skorzeny sündis 12. juunil 1908. a. Viinis. Pärast abituuriumi õppis ta Viini tehnilises kõrgkoolis masinaehitust ja sai 1931. a. diplomiinseneriks. Poliitilist haritust omandas ta tollal kuulumisega vennaskonda ning läbi oma võitluse, mis taotles Saksamaa ja Austria liitumist. Aastal 1932 sai temast NSDAP (mis 1933. a. Austrias keelustati) liige. Pärast Austria liitumist Saksa Reichiga 1938. a. märtsis astus Skorzeny SS-i. Alates 1939. a. septembrist sai Skorzeny väljaõpet Berliinis Leibstandarte SS Adolf Hitler juures. Esimese lahingu läbis ta rügemendi Germania ridades ja 30. jaanuaril 1941 järgnes tema edutamine SS-Untersturmführeriks. Pärast seda, kui ta 1941. a. Serbiasse läks, võttis ta SS-diviisi Das Reichiga osa idasõjakäigust. Teda autasustati Raudristiga; sel ajal võitles ta ida pool Kiievit sissepiiratud vene vägede vastu. Seejärel liikus ta oma diviisiga kuni Moskvani välja.

1943. aasta aprillis pakuti Skorzenyle uut ala. Waffen-SS-i Oranienburgi erikursuslastele otsiti uut ülemat, kes pidi samaaegselt looma kooli Oranienburgi juures Friedrichsthalis (kus tuli hakati koolitama agente, keda tuli saata vaenlase leeri). Skorzeny võttis mõlemad ülesanded üle ja komandeeriti kui SS-Obersturmführer reservi ameti VI juures, SD-välismaa (välismaa luureuudisteteenistus) Reichssicherheitshauptamti (RSHA) juurde. Koos oma adjutandi, SS-Obersturmführer Karl Radliga, õpetas ta sobivaid sõdureid välja uue üksuse jaoks ja õppis põhjalikult komandoüksuste väljaõpetamist ja kasutamist. Komandoüksuste ülesannete hulka kuulusid nii jalaväe- ja pioneeriväljaõpe, granaadiheitjate käsitlemine, kergete haubitsate ja soomukitega ümberkäimine, juhi väljaõpe mootorrattal, autol, mootorpaadil ja veduril, kui ka spordi- ja ratsutamisõpetus. Tähtsat ülesannet ei tulnud kaua oodata.

25. juulil 1943 viidi läbi Benito Mussolini vastane vandenõu, mille olid ette valmistanud fašistliku partei kõrged funktsionäärid, ning Mussolini arreteeriti ja viidi teadmata kohta. Skorzeny kutsuti koos viie ohvitseriga Führerhauptquartieri. Füürer valis just Skorzneny selle ülesande, mida ta nüüd nelja silma all talle seletas, lahendamise jaoks välja. Hitler oli veendunud, et Itaalia astub kuninga poolt loodud uue valitsuse all varsti sõjast välja ja annab Duce liitlastele välja. Skorzeny ülesanne oli uurida välja Mussolini asukoht ja ta vabastada. See operatsioon tuli ette valmistada ja teostada suurima saladuskatte all. Pärast arutlust kindral Studentiga andis Skorzeny Führerhauptquartierist käsu edasi Berliini ning käskis luua vastava võitlusgrupi. Järgmise päeva hommikul pidid 40 meest olema varustatud vormide, tsiviilülikondade, relvade, lõhkeaine, raadiosaatjate, langevarjude ja uute teenistusraamatutega, et varjata Itaalias Waffen-SS-i kohalolekut. Tänu Rooma saksa saatkonnas töötavale SS-Sturmbannführer Herbert Kapplerile saadi teada ka pidevalt muutuv Mussolini asukoht. Üks kohtadest, kus Mussolinit rangelt valvati, oli Sardiiniast põhja pool asuv merekindlus Maddalena. Skorzeny tegi ettevalmistusi, et päästa Mussolini vaid käputäie meestega, kes viidaks kiirpaatidega saarele ja kes peaksid kahjutuks tegema itaalia valvurid. Aktsioon, mis pidi toimuma 28. augustil 1943, tuli peatada, kui saadi teada, et äsja oli Mussolini sealt ära viidud. Uus itaalia valitsus oli seega plaanitud ettevõtmisest Maddalenal teadlik ja sai sellepärast Mussolini viimsel hetkel saarelt ära viia. Hiljem selgus, et Abwehr-Chef, admiral Canaris, kes midagi muud polnud kui kõrg- ja riigireetur, oli 28. augustiks 1943 plaanitud aktsiooni reetnud. Õnneks saadi kiiresti teada Mussolini uus asukoht. See oli spordihotell Gran Sasso Abruzzen-mäestikus; umbes 2000 meetri kõrgusel. Skorzeny ja Radl lendasid sellest alast 8. septemberil 1943 üle ja tegid pilte Gran Sassost. Veidi pärast seda toimus itaalia üksuste relvastuse äravõtmine saksa üksuste poolt. Kuna pärast itaalia armee kapituleerumist oli oodata Mussolini väljaandmist liitlastele, tuli ta vabastamine kiirelt teostada. Rünnak hotelli vastu oli võimalik ainult purilennukitega maandudes. Lõuna-Prantsusmaalt saadeti kaksteist sellist lennukit Itaaliasse; nendesse mahtus peale piloodi veel üheksa meest. Maandumiskohaks määras Skorzeny ühe hotelli lähedal asuva aasa. Samaaegselt pidi üks Fallschirmjäger-pataljon orus hõivama trossraudtee-jaama, mis viis hotelli. Karl Radl tegi veel ettepaneku carabinierikindral Solet kaasa võtta, kellele olid hästi teada itaalia valvemeeskonnad ja läbi tema anda käsk saksa sõdurite pihta mitte tulistada. 12. septembril algas start. Kindral Student saatis Pratica di Mare lennuväljalt ära 17 Waffen-SS meest ja 90 Fallschirmjägerit. Maandumiskoha kohal märkas Skorzeny järsku, et tema poolt aasana nähtud pind oli hoopis suusahüppenõlv. Maandumine ei olnud seega seal võimalik. Skorzeny käskis nüüd piloodil võimalikult hotelli lähedale maanduda. Ta purilennuk jäi vaid 15 meetrit enne maja seisma. Skorzeny, ta lennuki mehed ja carabinierikindral Soleti jooksid hotelli poole. Karl Radl, kelle purilennuk Skorzeny oma lähedal maandus, kirjeldas seda hetke oma raamatus „Befreier fallen vom Himmel": „Skorzeny võtab oma mehed, nad jooksevad hotelli poole. Seal on üks itaalia valvur. Kindral Soleti hüüab neile: „Ärge tulistage! Ärge tulistage!“ Ja see jäätakse sinnapaika, edasi hotelli poole. Üks uks lendab lahti. See on raadiotorn. Üks itaalia sõdur on raadiosaatja juures. Ta lendab ühe hoobiga toolilt. Üks, kaks lööki automaadiga ja raadiosaatja on kasutuskõlbmatu. See on tehtud. Abi kutsuda nad ei saa. Kuid ükski uks ei vii keldriruumist välja. Tagasi, välja. Nüüd käib asi eesehitise nurga pärast. Taas üks valvur. „Ärge tulistage! Ärge tulistage!“ hüüab kindral. Ka see valvur ei tulista. Ees on üks kahe meetrine betoonmüür. Skorzeny ronib ühe mehe õla pealt üles, astudes ta seejuures pooleldi kössi. Sama mees aitab veel teisigi üle müüri. Nad seisavad maja esisel terrassil ning tahavad peasissekäigu poole minna, kui maandub kolmas, st minu lennuk. Aega on võib-olla vaid minut möödunud. Kõik oleneb veel sekunditest. Mu masin puudutab pinda, tõuseb veel kord, liigub veel 50 meetrit ja maandub, umbes 100 meetrit hotelli ees. Ja juba kiirustame me komandörile appi. Ta näeb just Ducet akna juures. „Duce, astuge akna juurest tagasi, eemale aknast!“ hüüab Skorzeny, ta kardab veel tulevahetuse tekkimist ja võimalikku sellest tulenevat õnnetust. Me tungime edasi hotelli poole… Enne veel kui ma sissepääsuni jõuan, on Skorzeny ja Schwerdt sisse läinud, läbides Carabinierid ilma relvakasutuseta. Need on täiesti jahmunud ja tahavad hotellist välja. Nad pidasid tõenäoliselt lõunat. Osalt on neil automaadid kaasas, osalt on nad ilma relvadeta. Nad näevad oma kindralit, keda paljud tunnevad, kuid keegi ei tulista. Skorzeny ja Schwerdt jooksevad täiesti tundmatus hotellis trepist üles. Skorzeny tõmbab teisel korrusel ühe ukse lahti. See on õige. Sees seisab Mussolini. Tema juures on kaks ohvitseri ja üks mees tsiviilriietes. Nad lendavad kaarega välja. Nüüd on nad üksi. Siis ilmuvad allohvitserid Gföller ja Gläsner juba uksele. Ja kui ma ise läbi avatud ukse astun, teatab Skorzeny: „Duce, füürer on saatnud meid Teid vabastama!“ Mussolini on väga liigutatud. Ta vastab vaid: „Ma teadsin, et füürer ei jäta mind hätta.“ Surub Skorzenyl kätt, embab teda, suudleb teda põsele. Sama toimub ka minu, Schwerdti ja Wargeriga."

Skorzeny on järgnevatel kuudel oma komandoüksuste ja nende operatsioonide jaoks uute relvade väljatöötamisega täielikult koormatud. Tema eriüksusest tekkis Jagdverband Mitte viie pataljoniga, ühe õppepataljoniga ja muude üksustega. Läbi juhuse pidi ta 20. juulil 1944 taas ühe mitte-ettenähtud ülesande enda kanda võtma. Sel päeval õhkis kolonel Stauffenberg Führerhauptquartieris ühe jutluse ajal pommi, mis pidi Adolf Hitleri ja ta lähimad kaastöölised tapma. Füüreri likvideerimise järel pidi asevägi võimu üle võtma. Atentaat aga ei õnnestunud ja Adolf Hitler sai vaid kergelt vigastada. Skorzeny oli 20. juulil 1944 just astunud rongile Viinist Berliini, kui sai ootamatult teada, et vandenõulaste poolt alarmeeritud üksused liiguvad Berliini poole. Skorzeny liikus oma sõdurite ühe kompaniiga aseväe komandöri positsiooni poole, kus aga maavägede ohvitserid olid osa neist juba kinni võtnud ja mõned ka maha lasknud. Aseväe komandör oli vahepeal aga vabastatud ning kõigist ametitest vallandatud. Skorzeny käskis seepeale ohvitseridel tööd jätkata, ise samal ajal hoolitsedes, et vägede varustamisega tegelevad üksused oma tööd teeks.

1944. a. septembris andis füürer Skorzenyle uue ülesande. Ungari riigiasetäitja Horthy oli nii lääneliitlaste kui ka venelastega kõnelusi alustanud ja valmistas ette oma riigi kapituleerumist. Skorzeny pidi selle ära hoidma. Ta koondas oma üksused Viini lähedale, korraldas nende varustamise uute materjalidega ja sõidukitega ja asus oma tsiviilriietes meestega Budapesti luurele. Viis nädalat uuris ta kohalikke olusid. Selgus, et Horthy saadikuna oli tema poeg Niklas Jugoslaavia partisanijuhi Tito kaudu venelastega ühendust võtnud ja valmistas ette vaherahu. 15. oktoobril 1944 arreteeriti Niklas Horthy SS-meeste poolt ajal, millele oli plaanitud kohtumine Tito saadikuga. Mõni tund hiljem kuulutas ungari ringhääling, et Horthy olevat venelastega vaherahu sõlminud. Skorzeny andis seepeale välja käsu 16. oktoobri varajasel hommikutunnil hõivata Budapesti kindlus, kus Horthy ametikoht asus. Kesköö paiku piiras osa üksustest kindluse ümber, ülejäänutest moodustas Skorzeny marsikolonni, kellega ta kindluse peale marssima pidi, jättes nii mulje, et tegu on kokkulepitud toiminguga. Plaan õnnestus; ungarlaste ülesseatud kahurid ei tulistanud ja ungari kindral kapituleerus. Järgmisel päeval vannutati ungari armee uue valitsuse, mis jätkas venelaste vastast võitlust saksa poolel, poolt sisse. Suur oht saksa üksustele oli seega tänu Skorzenyle ja ta meestele kõrvaldatud. Kui Skorzeny füürerile oma missioonist Budapestis rääkis, ütles füürer talle: „Te saite sellega hästi hakkama, kulla Skorzeny. Ma edutasin teid 16. oktoobril 1944 SS-Obersturmbannführeriks ja andsin teile Saksa Risti kullas." Pärast seda seletas ta Skorzenyle ta järgnevat ülesannet.

Läänes oldi suudetud peatada Reichi piiril inglaste ja ameeriklaste edasiliikumine. Füürer plaanis uut rünnakut, mis pidi toimuma Aacheni ja Luxemburgi vahelt läbi Ardennide kuni kanalirannikuni ja seejärel tuli vaenlase jõud hävitada liinist Bastonge – Brüssel –Antwerpenist põhjas; ka Antwerpen tuli purustada kui liitlaste varustussadam. Skorzenyle anti ülesanne hõivata ja kaitsta inglise ja ameerika sõdurite mundritesse maskeerudes Lüttichi ja Namuri vahelisi sildu, kuni tavavägede saabumiseni. Pärast seda pidid väiksed komandod, kes pidid vaenlase vormiriideid kandma, ameeriklaste liinide taga valesid käsklusi andma, segama luure ühendusi, liitlaste üksuseid eksitama ja nende ridades segadust külvama. See tegevus oli kindlasti edukas. Varsti saabusid kasulikud teated olukorrast vaenlase tagalas. Ühe grupi juht saatis näiteks ühe ameerika tankirügemendi valesse suunda, lasi sideliine hävitada ja eemaldada viitasid ameerika üksuste teedelt. Veel suurem kui selle mõju, oli nüüd aga segadus ja spioonihüsteeria, mis puhkesid ameeriklaste ridades.

Pärast idarinde kokkuvarisemist sai Skorzeny käsu oma jahiüksustega (Jagdverbände) Schwedti ümbrusest ida pool asuvatest küladest moodustada sillapea, mis oli mõeldud hilisemaks pealetungideks punaarmee vastu. Skorzeny kindlustas ala nagu kästud, kogus sõdureid ja täitis nendega oma neli pataljoni, mis moodustasid põhiosa diviisist Schwedt. Tal õnnestus ka paljusid põgenikke üle Oderi aidata. 28. veebruaril 1945 ütles talle füürer: „Skorzeny, ma pean teid tänama te saavutuste eest Oderi-rindel. Teie sillapea oli pikki päevi ainus lootus. Ma autasustasin Teid Tammelehtedega Rüütliristi juurde ja ma annan need Teile lähipäevil. Siis peate te mulle ka oma kogemustest rääkima."

Sõja lõpus sattus Skorzeny, kes oli 20. aprillil 1945 edutatud SS-Standartenführeriks, Salzburgi lähedal ameeriklaste vangistusse. 1947. a. esitati talle Dachaus süüdistus selle eest, et ta kasutas vaenlase mundris sõdureid. Selles punktis mõisteti ta siiski õigeks. Kuni 1948. a. juulini ootas ta Darmstadti laagris oma niinimetatud Entnazifizierungsverfahrenit, mida pidevalt edasi lükati, et Skorzenyt kauem vangistuses hoida. Selle tõttu valis ta ise tee vabadusse. Ta oli veel kaks aastat Saksamaal ja Prantsusmaal ja läks 1951. a. Hispaaniasse, kus ta väga edukalt insenerina töötas. Samuti aitas ta moodustada Egiptuse salateenistust nimega Moukhabarat. Üks raske ja ravimatu kopsuhaigus viis ta 1975. a. arstlikule ravile Heidelbergi. Seal olid ta viimased külalised enne tagasiminekut Hispaaniasse, kaheksa päeva enne ta surma, Hans-Ulrich Rudel ja Waldemar Schütz. Otto Skorzeny rääkis neile oma läbielamistest, näiteks oma viibimisest Führerhauptquartieris 1944. a. sügisel, kui füürer haigestunud oli ja teda oma voodi ääres vastu võttis. Füürer ütles talle sel päeval, et ta ei lasknud tuumarelva sel põhjusel ehitada, kuna ta ei tahtnud kanda vastutust sellele eest, et inimkond häviks läbi selle „kuradiseadildise”. Otto Skorzeny suri 1975. aasta 5. juulil Madridis. Tema urn maeti Viini.

Pealehele