|
Kaitsemalev kui antibolševistlik võitlusorganisatsioon
Originaali tiitel: „Die Schutzstaffel als antibolschewistische Kampforganisatsioon“
Reichsführer-SS Heinrich Himmler
© Zentralverlag der NSDAP, Franz Eher Nachf., München 1937
(tõlge 2007)
Täna räägitakse palju bolševismist, ja enamus inimestest on arvamusel, nagu oleks see bolševism nähtus, mis ainult meie tänastel kaasaegsel ajal esile kerkinud on. Mõned usuvad isegi, et see bolševism, see juutide poolt organiseeritud ja juhitud alaminimeste võitlus, on maailmaajaloos probleemiks saanud esmakordselt ning millegi uuena. Me peame vajalikuks sellega seoses selgeks teha, et nii kaua kui Maal on inimesi, on võitlus inimeste ja alaminimeste vahel ajalooline tõsiasi, et see juutide poolt peetud sõda rahvaste vastu, nii kaua kui me tagasi saame vaadata, kuulub meie planeedi loomuliku elu juurde. Rahulikult võib jõuda veendumuseni, et see heitlus elu ja surma nimel on täpselt loodusseadus, nagu inimese võitlus mõne katku vastu, nagu katkubatsilluse võitlus terve organismi vastu. Sellepärast on vajalik studeerida, minevikust kuni meie tänase ajani selle võitluse meetodeid mõne arusaadava näite abil, et me saaks selgusele jõuda juudi-bolševistliku taktika kohta.
Ühe ajaloolise näite aaria rahvaste radikaalsest hävitamisest bolševistlik-juudi meetodite poolt toob meile Piibel. Lugege kord nägija silmade läbi seda juutide ajaloo osa, milles räägitakse, kuidas juudid pärsia rahva seas laialipillutuna elavad, kõigis linnades ja kõigis külades ning pealinnas Susas. Kuidas selles pärsia, aaria rahvas on olemas teadmine juutide ohust ja kuidas tahe lahendada juudiküsimuse Pärsias – kehastatud läbi minister Hamani – esile kerkib. Kuidas monarh, keda Piiblis Ahasveroseks nimetatakse ja Xerxes oli, läbi oma õukonnajuudi ennekuulmatult kavalat põimitud intriigide end oma pärsia naisest Basthist lahutab. Kuidas juut mitmel kujul, sel puhul läbi juudi tüdrukute ja eriti läbi juudi teenijanna Estheri, ümber kuninga põimub. Me saame siis aru, kuidas nüüd rahvaga seotud ja rassiteadliku ministri Hamani tahte vastaselt punutakse kogu võimaliku juudi kavalustega intriige. Mis nii lõppeb, et oma rahvale ja kuningale truu minister Haman oma põhimõttelageda ning pimedusega löödud juudi monarhi Mardochei poolt võlla tõmmatakse – häbiväärne toiming, mida me siin rahvaste ajaloos mitte viimast korda ei kohta – ja kuidas siis see juut Mardochei asekuningaks tehakse ja nüüd kõiksugu bolševismile omase, külmaverelise, kaine ja armutu arvestatusega oma käsklusi jagab, mille põhjal kõigis linnades ja külades üllamad pärslased, kõik juudivaenlased varem kirjalikult kindlaks määratud päeval kuningliku dekreediga kaitstud juudi poolt mõrvatakse. Piibel annab teada, et tollal tapeti 75 000 pärslast. Et sellele kõigele kroon panna, määratakse kuninga dekreediga, et 14. ja 15. Adari kuu tehakse seaduslikuks pidupäevaks ja seda tähistatakse aasta-aastalt juutide suure pidupäevana, nn purimipüha, ning seda kuni tänase päevani välja. On enesestmõistetav, et vana pärsia rahvas ei saanud sellisest löögist enam kunagi üle. Ja kogu selle traagika juudi bolševismiga südamikus tabatud ja hävitatud rahva jaoks võite Te selles näha, et tool aaria rahval oli võetud mitte ainult oma kõrge, puhas Zarathustra jumalaõpetus, vaid ka emakeel oli vajunud unustusse. Alles rohkem kui kaks aastatuhandet hiljem said saksa teadlased vaevalise tööga õpetlase Zarathustra raamatud pärsia keelest saksa keelde tõlkida. Sest just nii kulgeb bolševismi tee alati: Kõigepealt lüüakse veriselt ühe rahva juhtidel pead maha ning seejärel satub see riiklikku, majanduslikku, teaduslikku, kultuurilisse, vaimsesse, hingelisse ja kehalisse orjusesse. Ülejäänud rahvalt, läbi arvuka vereliste segunemise, on ta väärtus röövitud, see on tõuvõõrandunud, ning sajandite pärast teatakse vaid veel, et kunagi eksisteeris kord selline rahvas.
Kui palju selliseid tragöödiaid – lõpetatud või lõpetamata – on sellel Maal toimunud, ei saa me täpselt selgeks teha. Me võime paljudel juhtudel vaid aimata, et siin oli meie põlise vaenlase – juudi, mingis maskis või läbi mõne ta organisatsiooni, verine käsi mängus. Ajaloo kulgemises näeme me ei kunagi väsivat Canstatti ja Verdeni timuka mõõka välkumas. Me näeme, kuidas tuleriitade leegid kerkivad, kus lugematud kümned tuhanded meie rahva emade ja tüdrukute piinatud ning teotatud kehad nõiaprotsessidel tuhaks põlevad. Me näeme oma vaimse silma ees inkvisitsiooni kohtupinke, mis tegid Hispaania inimtühjaks, samuti nagu Kolmekümneaastane sõda, mis meie 24-miljonilisest õitsvast saksa rahvast ühe inimpõlve vältel neli miljonit poolenisti nälginut järele jättis.
Prantsuse vabamüürlaste-revolutsioon
Ma lähen nüüd üle uuemasse aega ja käsitlen siin, vaid teatud euroopaliku täiuslikkuse tõttu, prantsuse revolutsiooni aegseid hirmuvalitsuse meetodeid, mis jakobiinluse ja „kahtlustatavate kõrvaldamise” seaduse ajal kujutas endast edasiarendatud bolševismi süsteemi blondide ja sinisilmsete, prantsuse rahva parimate poegade, mahatapmiseks. Tõe pärast olgu siin mainitud, et prantsuse revolutsioon ja selle hirmuvalitsus oli vaid vabamüürlaste ordu – selle suurepärase juudi organsatsiooni – revolutsioon. Vabamüürlus pole mitte ainul oma kuulsusrikast revolutsiooni tunnistanud, vaid on seda kiitnud igas maakera loožis kuni väikseima saksa loožini kui võitu ja inimkonna vabastustegu.
Ma asun nüüd vene revolutsiooni juurde. See pole minu ülesanne tihti loetletud andmeid veel kord korrata, vaid ma panen rõhku seosele too meetodiga. Kõigepealt kasutatakse plaanipäraselt ära Venemaa rahva sotsiaalse olukorra rahulolematust revolutsiooniliseks propagandaks. Arv vene juhte, kes tahtsid muuta olukorda, eriti minister Stolõpin, tapetakse enne – kui nad oleks saanud läbi viia oma reforme Venemaa hüvanguks – juudi-anarhistliku poole poolt. Kõigi vahenditega, mis kuidagi mängu tuua suudetakse, aetakse Venemaa sõtta Saksamaa vastu. Ka siin olgu meelde tuletatud ühe sõnaga juudi-vabamüürlaslikku tegevust maailmasõja nimel. Venemaal saabub siis bolševistliku revolutsiooni järgmine peatükk. Vabamüürlus nimetab seda „kollase lipu süsteemi” vahetumiseks „punase lipu süsteemiga”. Parlamentaarses sõnavaras kõlab see järgnevalt: Valitsus läheb demokraatlik-kodanlikelt parteidelt üle tagasihoidlikule sotsialistlikule (meil sotsiaaldemokraatia), üle menševikele. Nende partei tipus on juut Kerenski, mees kellega ümberkäimine on aaria heatahtlikkuse näitemäng. Ta juudist ema – ma võin selle õpetliku episoodi siin ära tuua – oli anarhistlikes terroriaktides osalemise eest surma mõistetud. Kuid ta sai siis viimase tsaari isalt – kuna ta selle Kerenski emaks saamas oli – armu ja jäi nii ellu. Ja just läbi selle aaria heatahtlikkuse ellu jäätud Kerenski tagandab viimase tsaari ja on saab üheks bolševismi levitajaks. Kuid Venemaal on veel liiga palju vastupanu jõudusid. Külmavereliselt ässitatakse seda rahvast veel kord, veel korra peavad aaria venelased tapalauale minema. Võimaldatakse viimase lahustumine. Nüüd vahetub, et taas öelda vabamüürlaslikus keeles, „punase lipu süsteem” viimase süsteemiga, „musta lipu süsteemiga”; nimetamaks parlamentaarseid väljendeid: Valitsemine läheb tagasihoidlike sotsialistlike parteide käest radikaalsete sotsialistlike partei kätte, üle bolševistidele. Midagi pole enam teel ees. Kogu riikliku jõuga viivad juudid läbi nende vastu suunutud hea vere tapatalgu ning kõik teised alluvad hirmust ja ehmatusest. Siin saaks kasutada lausest Estheri raamatust, kus on öeldud: Ja paljudest pärslastest said hirmust juutide ees juudid. Selles musta lipu süsteemis jooksevad kõik mittejuudid, kes on nõrga iseloomuga, üle juutide poolele ja nendest saavad timukasulased ja teenimisaltid vaimud, eputajad ja salakuulajad oma enda rahvakaaslaste vastu. Sellist väljasuretamise meetodi täielikku väljaarengut võite näha GPU taktikas, mis ise söödaga organiseerib režiimi vastu plaanipäraseid ülestõuse, et taas leida päid, kes sellises ülestõusuga kaasa lähevad ning seejärel taas haarata kõik vastupanu pead kukkuks, kes selles piinatud aaria rahvas oleks võimeline olla juht võitluses bolševismi ja juutide vastu. Kui Te vene revolutsiooni vaatate, siis võite Te arvukaid paralleele tõmmata saksa 1918. aasta revolutsiooniga. Vahe on vaid selles, et lahke issandjumal, pani saatusega juutlusele piiri ja lasi esile tõusta vastupanujõud ning kutsus õigel ajal – aastal 1919 – Adolf Hitleri suure töö kallale. Kokkuvõtvalt vaadatuna võite Te esitatu põhjal, tihti vaid viidatud näidete põhjal enda pilti täiustada ja Te saate sellest bolševismi veremaalist arvukalt väiksemaid ja suuremaid detaile rahvaste ajaloost kokku korjata. Ma usun vaevalt, et Te saate tunnistada minu ebaõigsust ja palun Teid, mitte oma ülemäärasest aaralikkusest ja saksa objektiivsusest näha vaid üksikasju. Nähke kogujoont ja saage sellest aru, et meil on juudi, alaminimese ja ta abiorganisatsioonide puhul vastas osavad vaenlased, kes on arukad, hävingu organiseerimises võimekad (kasutades ära iga võimaluse ja võimalikkust, salongi parketil, riigiministrite ja monarhide eestoas), atentaatide korraldamises, mürgi segamisel, tahtlikult suunatud mõrtsukarauga, kogu allutatud rahvahõimude nälgida laskmises, intriigides, üksikute laimamises, juhtivate isiksuste tülli ajamises – kes peavad olema eluks ja surma rõõmuks – (võitluses tänaval samuti nagu bürokraatia keerdkäikudes), talunike juurtetuks tegemises nagu ka konfessiooni ja jumalaigatsuse ärakasutamises. Nad on paremini aru saanud kui meie, et selles võitlustes pole olemas rahuleppeid, on vaid võitjad ja võidetud ja et võidetus tähendab selles võitluses ühe rahva surma. Need olid mõned bolševismi vaatlused minevikust, olevikust ja ka tulevikus.
Kui suur me rahvas oli, millised kõrged mõtteviisid tal olid, kui täiuslik ta õigus oli, saab mulle alati selgeks järgnevatest tõsiasjadest:
Vana germaani õigus takistas seda, et keegi kutsumatu üksikisik hävitas, midagi kõigi inimeste jaoks püha, jumala poolt loodud looduses. Kuni suhteliselt hilise ajani oli germaani asulates keelatud, küla maa-alal raiuda tammesid, kui polnud selleks ülejäänud küla talunike nõusolekut. Kui see tohiti langetada, oli kohustus istutada selle asemel kolm uut.
Too õigusearusaama alla kuulus meie esivanematel, et kõik, mis siin Maal eluna on või oli, on jumala poolt loodud ja jumala poolt hingestatud. Rumalad, pahatahtlikud ja lollid inimesed on sellest teinud mõistujutu, teinud hirmuloo, nagu oleks meie esivanemad kummardanud jumalaid ja puid. Ei, nad olid veendunud ürgvanades teadmistes ja õpetustes kogu selle Maa taime- ja loomariigi jumalikust korrast.
Vaid aarialane, germaanlane oli selleks võimeline, looma, mis arvukatses maailma maades õigusteta on, kaasa arvama oma õiguskorda. Ka siin leiame me jälgi sellest kuni hilise keskajani. On isegi juhtumeid, kus loomade poolt tehtud kahju oli väga selge, nagu rotti- või hiirehäda korral. Me teame, et linnanõukogu ei saanud lubada omavoliliselt hiirte või rottide hävitamist, sest ka need väiksed kui ka inimestele kahjulikud loomaksed kuuluvad jumaliku korra alla, ka nemad on ja jäävad jumala poolt looduks. Nii pandi nad kohtu ette, ja korralik sakslane annab sellele väiksele närilisele kohtus kaitsja, ja alles peale õigusemõistmist, kui oli tõestatud, kui see hiir või rott tõepoolest oli selle maalapi harmooniat seganud, saadi langetada otsus, alustada hävitusretke nende vastu. Täna naerame me võib-olla nende ürgvanade, meie arusaamade järgi lapsikute seisukohtade üle. Oleks parem, kui meie pieteeditud uue ja uusima aja inimesed oma pead langetakse nende vaadete sügavuse ja suuruse ees, selle sügavaima jumalausu ja selle issandjumala poolt loodud korra ees.
Ma saan Teile näidata ka teisi pilte. Kui me saksa pinnases kaevame, siis leiame me siin ja seal jäänuseid põldudelt, millele me täna ehitame, vähesed käputäied meie pealispinna alt kalleid vask, hõbe ja kuld tükke, mis oma sepistamisoskuse ja klassikalise ilu poolest oma tasemelt meile modernsetele, tehniliselt nii osavatele inimestele vaevalt, et või koguni enam mitte üldse kättesaadavad pole.
Või kui me hiigelkivihaudade ees seisame ja siin mällu kutsume ja meis üles äratame, kuidas üks kaugeimate aastatuhandete, mitte kaebeliselt nagu meie, surnuaedu ehitas, mis mõne inimgeneratsiooni pärast kõrvaldatakse, vaid kuidas siin meie esivanemad püstitasid aastatuhandeteks mälestusmärgi, mille ees me veel täna aukartlikult seisame, mille ees võib-olla nii mõnelegi meist mõte koidab, et esivanemate austus on ühe rahva jaoks eluallikas, kuna igaüks, kes oma esivanemaid austab, oma enda suurust ja oma enda tähtsust õigete mõõtudega mõõdab.
Või ma saan veel kord Teile ühe pildi esitada. Rooma kirjanike kirjelduse, kes rooma maailma ajaloos meile esimestest esinevate hõimudest, kimbritest ja teutoonidest, pildi annavad. Kui ennekuulmatu nende suurus oli, kui tohutu nende rünnak oli, mis peatumatult purustas ühe rooma väe teise järel ja võitu sai, kuni, ka need hõimud langesid meie esivanemate vigade ohvriks ja võideti ja hävitati rooma distsipliini ja väekorralduse poolt.
Ma tohin Teile näidata üht rahumeelset seika. Kui me täna vaatame maakaarti ja sellele vanu linnasid joonistame, nagu me nad leiame, ja selgeks tegema peame, et need üle inimese nägemise astronoomiliselt täpselt koht-kohalt on harmooniliselt asetatud, seatud paika ennekuulmatu, ka täna mitte veel ületatud kosmose tundmise järgi, loodud inimeste poolt, kes suurimas jumaliku olemuse austamises, mis on loonud palju tähti ka meie oma, elama pidid.
Ma tahaks ka veel ühe rahuliku näite Teile tuua, saha, mis on meie rahva vanim relv, mida juba ajalooliselt tõestatult 5000 aasta eest tõmmati läbi meie pinnase ennekuulmatu mõtteka korra järgi saamaks head saaki. Me tohime seda meelde tuletada ja tahame seda siin tõepoolest välja ütelda, et mitte meie ei saanud teiste rahvaste käest saha, vaid et roomlased meie germaani esivanematelt edendatud muudetud ratassaha üle võtsid.
Viimasena tahan ma Teile silme ette tuua ruunikirja, enamuse rahvaste kõigi kirjade ema, mille varasemad aaria saksa rahva esivanemad teadlikult välja mõtlesid, arendasid ja leiutasid. Vähesed näited on meil veel hallist muinasajast, millest usuti, et loodus on neist üle kasvanud, kaljukirjad, samas kui me enamikust arvukate kirjamälestiste kohta kindlaks saame teha, et frank Karl kogus neid ja et ta juudistatud poeg Ludwig Usklik need koos mõistmatu kirikuga peaaegu eranditult põletas.
Meie rahva kannatusterikas ajalugu
See oli vaid meie rahvas joonistatuna mõne tõmbega. Kui me aga selle rahva ajalugu vaatame, on ta viimase 2000 aasta jooksul kannatusrikkaim ajalugu, mida eales üks rahvas, õnnistatuna kõigi vaimu ja keha andidega, omada suutis ja sai. Me esitame suure küsimuse: Miks? Ka siin tahan ma piirduda sellega, välja tuua paar näidet, mida vaid väga vähesed suurtest ridadest olla saavad, et proovida anda siis vastust.
Germaania vabastaja rooma riigi ikkest, nagu teada, oli herusk Hermann. Ta langes tapetuna oma enda hõimu inimeste poolt, ta enda vere, peale seda kui ta enda kasuisa enda tütre, vabastaja naise, roomlaste kätte oli mänginud.
Ma tuletan Teile meelde Rooma riigi viimaseid aastasadu, mille valitsus ja suurus oli kindlustatud, kuna, alustades Caesar, kelle lähim kaastöötaja ja sekretär oli germaanlane, organiseeris Gallia Rooma jaoks, kuni rahvasterändamise aegadeni üha taas germaani loomisjõudu, germaani juhigeeniust, germaani juhtimisoskust ja germaani sõdurlust juba kõlvatule ja rassiliselt juba surma mõistetud rooma riiki enese vere vastu teenis.
Widukindi meeleheitlik võitlus
Ma meenutan ühe Widukindi meeleheitlikku võitlust, mille ta pidi kaotama, kuna enda hõimu ja rahva aadlikud, enda hertsogile selga kukkusid.
Ma tuletan Teile meelde tihti ära märgitud Alemanni lahingut, mis kaotati, kuna enese nii vabad germaanlased ei kannatanud, et nende hertsogid sama verd nagu nad ise, et võitlust jälgida, hobustel istusid, kuna nad muidu oleks olnud pool inimpikkust pikemad kui nad ise.
Viimasena tuletan ma meelde Talunikesõda, milles surmajulge võitlusele niisama suur korralagedus, lõhestumine ja distsipliinitus vastu seisid, milles valjuhäälne tahe ja kavalalt ärakasutatud talunike parimate peade soovunelm saksa riigi järele, koos muutmatute kangekaelsete veriste laipadega auku vajusid, ja mille lõpus saadi viimaks asetada traagiline ja mõistev soov, et lapselapsed tulevikus paremini võitlevad.
Kindlasti on meie parim voorus meie pidev vabadusetahe. Samuti on parim pärilik vara, mis on säilinud meie tänase ajani, meie vere selektsioon, meie rassi headus. Mõlemad üksi aga nagu nad meie vabadustarmastavas rahvas arenenud olid, polnud mitte ainult ergutus ja energia kultuurseks suuruseks ja kangelaslikuks võitluseks, vaid niisamuti põhjus kõigiks kaotusteks, mida me kogu oma ajaloo jooksul sajand-sajandile vastu pidime võtma. See oli ka üliterav sama hea vere väärtuse enesehinnangust polnud võimalik, et üks aadlik teisele kuuletus, et üks hertsog teisele truudust pidas, et üks end teisele allutas. Oma juhtidele ja oma riigiloojatele, kes kahtluseta tihti olemas olid – alates ühest Widukindist kuni Florian Geyerini – ei antud sama verd germaanlastele kunagi võimalust, luua saksa riiki. Ja lõpuks läks siiski kõik tänu nendele vigadele riik-riigilt varemetesse, olid need siis gootide või vandaalide, burgundlaste, alemannide või kellegi teise omad. Nüüd kui saksa ruumis sakslaste poolt loodud, saksa vaimu poolt täidetud riigimoodustis ellu astus, pidi veriselt teiste sakslaste poolt, aga võõra vaimu ja verega ja pisaratega ja hädaga dikteeritud valitsus ja kokkuvõttes ühte riiki tugevaima rusika alla vastu tuli võtta. Iga kord näeme me sedasama pilti: Allumatus, allutamatus, vastase alahindamine ja reaalsusest kõrvale kalduv olude, poliitiliste situatsioonide ja olukordade soovimine, mida tegelikult olemas polnud. Ja alati astus meile vastu vastane sel moel, kes kainelt, reaalset olukorda kaaluv samm-sammult ennast edasi surus ja olenemata halvast kvaliteedist ja alamast verest ja olenemata vastase kultuurist ikka ja jälle meie üle võitu sai.
Nii on meie rahvas – me peame seda endale sakslastena selgeks tegema – enese süüst viimase 2000 aasta halba teed läinud. Ärgu keegi visaku ette vastasele, et ta võitis ja meie verd nõudis; sest laia jumalailma seadus, selle Maa seadus ja rahvaste seadus ei arvesta sellega, kes oma üleküllases südames paremini teab, vaid arvestab seda, kes võidab. Mõni esitab nüüd vaiksel, etteheitvalt küsimuse: Milleks need kohutavad süü ja vigade kindlakstegemised olenemata kõigist voorustest? Kas me saame omada usku tuleviku jaoks? Me tahame siin vabalt ja avalikult öelda, et mitte meie usus me rahva tulevikku ja meie parema vere tugendab tõsiasja, et meie rahvas ja rass olenema kõigist vigadest ja kannatustest täna veel elab ja täna end taas suuruseni tõstnud on. Me usume ettemääratusse ja meie vere ülesandesse ja näeme viimase kahe aastatuhande ajaloos mitte vaid kaotust ja õnnetust, vaid meie enda säilitamiseks vajalikku elu teed.
Kiriku ja rüütliordu teenistus
Meie aastatuhande alguses astusid vastavalt kiriku tahtele kõik parimate saksa sugude järeltulijad kiriku teenistusse kui selle preestrid ja kirikuvürstid. Lugematu arv nendest võttis endale risti ja läks saksa vere ristiteed kaugesse itta, kõrbesse ja liiva. Osa nendest ristiretkede rüütlitest korraldas end kui rüütelikke preestritena erinevatesse rüütliordudesse, tõi endaga kaasa saksa vapruse, saksa juhtimise, saksa korrumpeerumatuse ja läks rooma kiriku ordus kuulekuse kooli, alluvusse ja riikliku autoriteedi alla, kooli, mis oli taas kord vanem kui kirik ise.
Ja nii oli see rüütliordu seotud esimese kaasaegse, riikliku juhtimise põhimõtete ja autoritaarse kuulekusele ülesehitatud Friedrich II riigi loomisega Sitsiilias. Täidetuna nendest arusaamadest viidi ordust läbi riigimeheliku tarkuse preesterliku aadliku Salza Hermanni 13. sajandi esimesel poolel üle saksa itta ja püstitas siin Teile teada ordu saksa riigi idaaladel. Kerge oli saksa aladel kuulekus sisse viia; sest peale kristliku religiooni absoluutset valitsemist mõjus siin ka asjaolu, et rassiliselt parimast saksa verest läbi võitluse selekteeritud sugude rüütelkond kerkis kui juhtklass rahvaste ja veresegunemise üle, mis rassiliselt oma vere väärtuselt meie rahvaga üheväärsed polnud, nii et kirikliku alluvuse kõrval tekkis saavutuste ja isiksuste väärtuste põimumine.
Sellest Ida-Preisimaast, mille Brandenburgi valitavad vürstid üle võtsid kui kuningad, võeti üle administratsiooni, puhtuse ja eelkõige tingimusteta allumise põhimõtted. Preisi armee oma palgasõduritega sai saksamaa sees esimeseks suureks absoluutese distsipliini kooliks. See distsipliin polnud tollal rajatud aga inimhinge õilsaimatele motiividele, vaid paljudel juhtudel vaid tugevama õigusel, riigi, palgal ja elatusel ja hirmule allohvitseri mõõga ees.
Võttis teatud aja, kuni kangelaslik vaim, suurim Preisimaa kuningas, Vana Fritz, seda distsiplineeritud väge ise kolmes sõjas juhtis. See on tõepoolest õige, ka viimases kolmanda Sileesia sõja lahingutes seisis musketäri, kes kadettikooris niisama halastamatult alluvusele kasvatatud, selja taga preisi ohvitser oma Espontoniga. Ja siiski oli see kuulekus viimistletud läbi armastuse sellesse juhti, läbi armastuse loodavasse Preisimaa isamaasse, läbi au, et olla mitte ainult selle preisi armee palgasõdur vaid ka kangelane. Ja esimest korda kõlab selles tingimatus kuulekuses meloodia: laske meil olla vaprad Landsknechtid.
Järgmine samm viib ühe kohutava lüüasaamise rahvaväe juurde üle vabadussõdade 1812 kuni 1815, kus kodanikupoeg ja üliõpilane tundsid auna, saada olla preisi rahvaväe vabatahtlikud kuulekad maakaitsemehed ja sõdurid. Ja edasi läheb lugu kiirete sammudega. Üha enam on rahvale lähedaseks hakanud muutuma arusaamad vabadusest ja ka kuulekusest.
Sellise vaimuga armee läbi saab Preisimaa aastatel 1864 ja 1866 vabadust armastavad, varasemast ajast oma püsikohtadel istuvaid schleswieg-holsteinerlasi, baierlasi, würtenberglasi ja muid lõunasakslasi, mõnes koha suguluses olevaid, kuid kes polnud nii sirgeid teid läinud, mitte ainult vallutada ja võita, vaid ka sisemiselt võita ja neid saksa Reichi korda ja kuulekusse sisemisest veendumusest sisse tuua.
Ja veel kord läheb ajalugu pool sajandit edasi meie aega, maailmasõjani. Au, vabadus ja kuulekus olid üksteisele veel lähemale asunud. Ja kaks miljonit parimat sakslast ei astunud mitte ainult võitlusesse vabaduse eest, vaid niisama tahtlikult parima organisatsiooni korra alla, saksa armeesse. 4½ aastat põletatakse meid läbi ja veel kord näitab saatus meile, et me pole veel piisavalt õppinud. Saatus näitas nendele, kes käsklusi andma pidid ja kes mõnes kohtades unustasid, et viimase aja viimne kuulekus, raskeima proovi alla seati, kui kõik kroonid, sümbolid ja välised märgid riiklikust autoriteedist hätta, mutta ja viletsusse vajusid, sama verd rahva poolt vaid juhtide poolt antakse ja vaid siis, kui au, vabadus ja kuulekus kui üks segamatu resonants kõigub; see näitab neile, kes alluma peavad, et igasugune allumatus, kuis see ka kord arvatavast haavatud aust ja arvatavasti rikutud vabadusest õigustatuna näib, see üha taas enese isandat lööb ja truuduse rikkumisena, kui isade pärilik patt enese rahva ja sellega igasugu kuulekusetuse enda sügavikku kukutab.
Füürer ja natsionaalsotsialism
Ja nüüd algas meie saksa rahva jaoks, nagu me loodame, meie viimne koolitus kuulekusele. Saatus saatis meile Füüreri. Isegi suure saksa armee kuulekas sõdur, kandis kogu teadmist endas vabadusest, aust ja meie rahva vereväärtusest ja võttis meid oma kooli. Rohkem kui 15 aasta pikkuses võitluses ja võiduga kasvatas ta alguses väheseid, siis üha rohkem ja rohkem vabadust armastavaid kehi, võitlusliku saksa vere selektsioon natsionaalsotsialistideks. Laske mul täna seda mõistet järgnevalt kokku võtta: Inimesteks, kes on teadlikud meie rassi ja vere väärtuse kandjad, teadvad, et veri on kõige vajalikum eeldus kultuuriks ja suuruseks. See elavdas tahet vabaduseks ja auks fanaatilisemate veel suurema energiani, veel väänamatu tahtmiseni ja pidevalt kui sama vereväärtuse nende jõudude kolmas, tugevaima vabadustahte ja teravaima aumõiste verest, aust ja vabadustahtest tuleneva vabatahtliku ja seda enam kohustava kuulelikkuse. Ma usun, et saksa ajalugu ja meie rahva enese süüst kannatustetee kord sellise vaatenurga alt vaadata saab ja usun, et ta sellega igavese, õilsa selle Maa seaduse järgi üht mõtete avaldab ja üheaegselt sellega viiteks ja kohustuseks saab, et meie rahva lõpp pole käes, vaid et meie rahvas selle Maa rahvastele antud missiooni ja ülesande alguses seisab.
Ma tohin Kaitsemaleva juurde ise tulla, mis on üks osa sellest Adolf Hitleri poolt loodud ja kasvatatud Natsionaalsotsialistlikust Saksa Töölisparteist ja mis on liikumise raames saanud Füürerilt erilise ülesande kaitsta Reichi sisemiselt.
Kui Füüreri poolt aastate eest, aastal 1925, tuli käsk Kaitsemaleva ülesseadmiseks ja jaanuaris 1929 selle ühingu suuremaks korralduseks käsk anti, oli meile selge aastal 1929, et see Kaitsemalev saab vaid siis oma ülesannet täita, kui see suurimal määral arusaamade ja liikumise juhi poolt antud juhtnööridele ja selle ligi tõmbava vooruste poolt vastavalt üles seatakse.
Vere ja selektsiooni väärtusest mõistmine
Esimese juhtnöörina kehtis ja kehtib meile vere väärtusest arusaamine ja selektsioon. See eeldus kehtis aastal 1929 ja kehtib, nii kaua kui Kaitsemalev olemas on. Me läksime nagu riigikasvataja, kellel üks vana, hea sort, mis on segunenud ja soodustatud, uuesti puhtaks tuleb kasvatada, kõigepealt üle põllu kuni niinimetatud rohttaimede selektsioonini, kõigepealt selle järgi, puhtalt väliselt inimesi välja sõeluda, keda me arvame, et pole Kaitsemaleva ülesehituseks vaja. Selektsiooni viis kontsentreerub nende väljavalikule, kes kehaliselt soovipildile, Põhjala päritolu inimesele, enim vastavad. Välised tunnused nagu kasv ja rassiliselt vastav väljanägemine mängisid ja mängivad seejuures rolli. Et see põhimõte aastate jooksul, mida enam me kogemusi kogusime, paremini ja teravamalt välja ehitati, pole vaja mul Teile kinnitada. Niisamuti palun ma Teil, olla veendunud, et meil valitseb täielik selgus selle üle, et selle selektsiooni juures ei saa kunagi olla seisakut. Aasta-aastalt muutuvad meie nõuded sel määral teravamaks, kui saksa rassiseaduste mõju läbi ja üha enam ärkav arusaam verest ja kasvatusest tõstab üha saksa inimkonna arengut. See peab nii olema, et tingimused, mis saja või rohkema aastaga meie järeltulijate poolt seatakse, palju enam üksikult nõuavad, kui see täna see olla saab. Niisamuti teame me, et esimene välimiste punktide järgi – täna läbi esivanematekaartide ja mitmekesiste uuringutega täiustatud – vaid esimene, ja ka vaid kõige esimene selektsiooniprintsiip olla saab, et üks läbi kõigi elu aastate toimiv selektsiooniprotsess Kaitsemalevas, südamlikult ja vereliselt meile töötavalt järgnema ei pea. Läbi seaduste, mis me iseendale anname, tahame me hoolitseda igaveseks selle eest, et mitte iga SS-hõimuraamatusse kantud SS-pere poeg ei oma tahet või isegi õigust, taas SS-meheks saada, vaid me tahame selle eest hoolitseda, et alati vaid osa nende perede poegadest meie poolt kui SS-mehed vastu võetakse ja tunnustatakse ja edasi on selleks mõeldud, et pidev selektsioon ja parim kogu saksa vere verevool sissepääsu Kaitsemalevasse saaks. – Seda algatuseks selektsiooni põhimõtte kohta.
Kaks juhtnööri ja voorust, mida me Kaitsemalevas üritame kasvatada ja temas elava, kustutamatu omadusena tulevikku kaasa anda, on vabadustahe ja võitlusvaim.
Meil on algusest peale olnud ambitsioon igas võitluses ja igal kohal olla parimad. Ja me rõõmustame siin iga inimese ja liidu üle, mis samale tasemele ulatub oma saavutustega ja võitlusvaimuga nagu meie või meid ületab, sest igaüks, kes meile võrdne on rikastuseks Saksamaale ja oleks meil tõestus, et meil endil liiga vähe jõudu endas omasime ja et me oma pingutusi kahekordistama, meie tahet võitluseks uuendama peame ja me rangust enda vastu veel raudsemaks muutma peame. Läbi rängima kooli, millest igaüks meist läbi peab käima, aasta-aastalt tehtavad saavutusproovid hoolitsesime me selle eest, ei igaühe vaprus ja võitlusvaim, eelkõige aga juhtkorpuse oma ikka ja jälle proovile pandi. Me lükkame läbi iga aasta me käest nõutud saavutustega, ette riivi, et iial meie ridades, mis saksa rahvale nii tihti ohuks saanud mugavus tekkida ei saaks. Edasi üks ühendus, mille poolt ühtlaste vahemaadega kuni vanaduseni nõutakse kahalisi ja tahtejõulisi saavutusi, lihtsaks jäävad ja asjade kestes end seavad, mis mõnusa elus küll ilusad on, meie jõudu aga Saksamaa nimel nõrgendavad ja võitlusvaimu halvavad.
Kolmanda juhtnöörina ja voorusena, mis Kaitsemaleva ülesehituseks ja olemuseks vajalik on, on võtta mõistetest truudus ja au. Mõlemad on üksteisest lahutamatud. Nad on kirja pandud kahe lausega, lauses, mille Füürer meile andnud on: „Mu au on truudus” ja vana saksa õiguse lauses: „Kõik au pärineb truuduselt”. Paljud asju, nii õpetame me SS-meest, saab siin maal andestada, ühte aga iial, truudusetust. Kes truudusetust rikub, see seab end väljapoole meie ühendust. Sest truudus on südame asi, ja ei kunagi mõistuse oma. Mõistus võib patustada. See on mõni kord kahjulik, kunagi aga pole see parandamatu. Südamel on aga alati sama rütm lüüa, kui see lõpeb, sureb inimene samuti nagu üks rahvas, kui see truudust murrab. Me peame siin silmas igat liiki truudust, truudust juhtimiseks ja sellega saksa germaani rahvale, ta tahtele ja viisile, truudus verele, meil esivanematele ja lastelastele, truudus meie hõimule, truudus kamraadidega ja truudus kombelisuse kõikumatu seadusena, puhtusele ja rüütelikkusele. Truuduse ja au vastu ei patustatu mitte vaid siis, kui lastakse tegevusetult enda või Kaitsemaleva au haavata, vaid eelkõige ka siis kui teiste aud ei austata, irvitatakse asjade üle, mis teistele pühad on või kui ei astuta mitte kohal olevate, nõrkade ja kaitsetute kaitseks mehelikult ja korralikult välja.
Neljas juhtnöör ja voorus, mis meile kehtib, on kuulekus; kuulekus, mis tingimusteta vabatahtlikkusest tuleb, teenistusest meie maailmavaates, mis on valmis, kõike ohvriks tooma, uhkust, välimist au ja kõike seda, mis meile isiklikult kallis ja väärtuslik on. Kuulekus, mis kordagi ei kõigu, vaid tingimusteta igat käsku täidab, mis tuleb Füürerilt või seaduslikult ülemuste poolt antakse: Kuulekus, mis niisamuti poliitilise võitluse aegadel, kui vabadustahe usub, pidama mässama, vaikib, mis valvel meeltega ja pingul tähelepanelikkusega vastase vastu, kui ta keelatud on, sõrme ei liiguta, mis niisama tingimusetult allub ja rünnakule asub, kui ka kord uskuma peaks, seda oma südames mitte ületada suuta. Me oleme nii ausad, et endast mitte väita, et kõik need seadused viimse meheni ja kuni viimseni, sügavaima arusaama poolt haaratud on. Me usume aga tohtida väita, et enam kui kuue aastaga on Kaitsemalev nende juhtnööride järgi esile astunud, üles ehitati ja nende järgi elab. Me teame, et aasta-aastale võtame me üha enam neid vooruseid endas üles ja need rohkem ja rohkem iga SS-mehe enesestmõistetavaks varaks saavad. Me oleme veendumusel, et, kui me kord aastate pärast, varem või hiljem, siis, kui meile saatus on määranud, selle Kaitsemaleva esimese generatsioonina enam pole, me neid vooruseid kui täiuslikku vara, kui parimat traditsiooni nendele, kes peale meid SS-mehed on, saame jätta.
Vastavalt nendele juhistele ja juhtnööridele andsime me endale seaduse ja oleme meie ühenduse elu vastavalt kujundanud ning määrasime kindlaks tee kaugesse tulevikku. – Esimese seadusena anti välja aastal 1931 SS-käsk, mis kirjutab ette igale SS-mehele abielu- ja kihluseloa. Me oleme teinud järelduse vastavalt vere väärtusest arusaamisele. Me oleme selle üle selgusele jõudnud, et oleks mõttetu teha katset, rassilise selektsiooniga mehi koguda ja samaaegselt mõtlemata hõimule. Me ei tahtnud ja ei taha teha mineviku sõdurite- ja meesteühingute viga, mis võivad küll kesta aastasadu ja siis, kuna puudub kasvatuse verevool ja hõimu traditsioon, vajuvad olematusesse, me teame ju sügavaimast, sisukaimast veendumusest, et üks ühendus saab vaid siis, kui see kaugeima ja halli muinasaja aukartuses esivanemate ees, veendunud oma rahva igavesest päritolust elab, võimeline olla, minna teed tulevikku. Me teame, et vaid siis, kui kogu vere arusaamast kui kohustust mõistetakse, kui püha pärandit, mis tõupuhtas hõimus edasi on pärandada, üks rass ja rahvas igavest elu omavad. Me oleme läbitungitud veendumusest, et vaid põlvel, mis on seatud esivanemate ja järeltulijate vahele, omab suuruse õiget mõõdupuud oma ülesannete ja kohustuste suhtes ja oma enda väiksuse ja mööduva tähendusest teadvustab.
Me saime teada, et vaid sellise veendumusega inimene ka edu aegadel ennast tagasihoidlikult õpetab ja ülevas tujus viga ei tee, õpib vältima kerge kõrkust, et vaid sellised inimesed raskeima koormuse aegadel vastu astuvad raudse rahuga, kuidas nad õnne aegadel tagasihoidlikult ja askeetliku lihtsusega üle elavad. Me õpetame oma SS-mehi selle pärast läbi abielukäsu, läbi kasvatuse tõule vastava naise valiku, et kogu me võitlus, maailmasõja kahe miljoni surm, meie viimase 15 aasta poliitiline võitlus, meie kaitseväe ülesehitus meie piiride kaitseks asjatu ja mõttetu oleks, kui saksa vaimu võidule ei järgneks saksa lapse võit. Me oleme sellest teinud endale ülesande, ka siin mitte kõne ja sõnaga, vaid teo ja eeskujuga enese ridades ees minna, täna ja tulevikus sisendame me seda oma meestele, et meie rahva püham ja väärtuslikum inimene iga meie verd oma kohustusest teadlik ema ja väärtuslikem vara on saksa laps.
Edasiste seadustena anti 9. novembril 1935 läbi käsu kindlaks määratud, et igal SS-mehel on õigus ja kohustus oma au kaitsta relvaga. Samuti määrati selles käsus, SS-mees on SS-ordu mõttes iga SS-i liige, kes peale 1½ aastase aja möödudes kandidaadina, peale oma SS-vande andmist Füürerile, peale oma auväärse töö- ja ajateenistuse lõpetamist 21aastaselt SS-pistoda, relv, antakse ja sellega täieõigusliku SS-mehena SS-ordusse võetakse. SS-mees on igaüks meist, olenemata auastmest, kas Mann või Reichsführer. Me oleme andnud endale selle auseaduse, kuna me oleme veendumusel, et vaid see mees, kes teab, et ta iga oma teo ja sõna eest kuskil kunagi vastutusele võetakse, meie ühenduse viimset olemust haarab ja taas õpib, laitmatu puhta sõdurina oma eluga rahvast teenima. Sest see auseadus kohustab teda niisamuti enese au hoidmisele, nagu teiste austus nõuab ja nagu see kogu põhimõtte ranguse juures, lahkust ja suuresüdamelisust oma kamraadide suhtes, oma rahvakaaslaste ja oma kaasinimeste meile kui kohustuse paneb. Mõne probleemi juurde tahaks ma seisukohta võtta. Esiteks. Ühes raamatukeses, mille pealkiri on „50 küsimust ja vastust SS-mehele”, seisab esimese küsimusena: „Kuidas kõlab su vanne?” Vastus on: „Me vannume sulle, Adolf Hitler, kui Saksa Reichi Füürer ja kantsler truudust ja vaprust. Me tõotame sulle, ja sinu poolt määratud ülematele kuulekust kuni surmani. Aidaku meid selles jumal!”
Teine küsimus kõlab: „Niisiis usud Sa jumalasse?” Vastus kõlab: „Jah, ma usun ühte issandjumalasse.”
Kolmas küsimus kõlab: „Mida sa arvad inimesest, kes jumalasse ei usu?” Vastus kõlab: „Ma pean teda ülbeks, suurushulluks ja rumalaks; ta pole meie jaoks sobilik.”
Ma andsin Teile teada need kolm küsimust ja vastust, et sellega selgelt edasi anda meie arusaama religioonist. Olge veendunud, me ei oleks võimelised olema see suletud korpus, kui meil poleks veendumust ja usku issandjumalasse, kes meie kohal on, kes on meid ja meie isamaa, meie rahva ning selle Maa loonud ning meile Füüreri saatnud. Me oleme pühalt veendunud asjaolus, et selle maailma teatud seaduste järgi peame me seisma iga oma teo, sõna ja mõtte eest. Kõik, mida meie vaim ette kujutab, mida me keel sõnab, ja mille me käsi täide viib, ei piirdu too teoga, vaid on põhjus, millel saab olema mõju meile endile ning me rahvale, mis pidevas ja pääsematus ringkäigus õnnistusena või õnnetusena tagasi tuleb. Uskuge, sellise veendumusega inimesed on kõike muud kui ateistid. Kuid me ei nõustu asjaoluga, kuna meie ühendus ei allu ühele või teisele konfessioonile, mõnele dogmale, ja seda oma meestelt ei nõua, et meis nähakse paganaid või ateiste. Me võtame endale aga õiguse, tõmmata selge piirjoon usulise tegevuse ja maailmavaatelise sõjamehelikkuse vahele. Olenemata paljude õigustatud vihast ja halbadest kogemustest, mida me rahvas minevikus sellel alal teinud on, kasvatame me oma mehi, nii et kõik, mis mõnele rahvakaaslasele püha on – tema kasvatusest ja veendumusest lähtuvalt – ei solvataks meie poolt sõnade või tegudega.
On veel üks tähelepanek, mille ma teile teha tahan, mis puudutab saksa talunikke – kes ma ise Reichsführer-SS päritolult, verelt ja olemuselt olen: Kaitsemaleva algusest alates oleks arusaam verest hukule mõistetud, kui see poleks lahutamatult seotud olnud veendumusega pinnase väärtuses ja pühaduses. Algusest peale on olnud Rassi- ja Asunduspeaameti nimes kindlalt esindatud mõiste „veri ja pinnas“, küll teise nimekujuga, kuid siiski sama tähendusega. Ma võin Teile kinnitada, et see pole juhus, et Saksa Riigi Riigitalunikejuht kuulub juba aastaid SS-i ja on Obergruppenführerina selle Rassi- ja Asunduspeaameti juht, nii nagu pole juhus, et mina olen talunik ning kuulun Riigitalunikenõukogusse. Talunikud ja SS-mehed ei ole sellist sorti inimesed, kes lausuvad üleliia armsaid või sõbralikke sõnu. Siinkohal olgu see selgelt ja rõhutatult väljaöeldud, nagu see on olnud senini ning saab ka tulevikus olema. Sest seal kus seisavad Adolf Hitleri talunikud, omavad nad oma küljel Kaitsemalevat kui truumat sõpra, täpselt nagu me teame, et seal, kus seisab Adolf Hitleri Kaitsemalev, seisab saksa talunik ta küljel kui parim kamraad ja sõber. Nii on see täna ja nii olgu see ka edaspidi.
Julgeolekuteenistus ja Salajane Riigipolitsei
Ma tean, et Saksamaal on inimesi, kellel hakkab paha, kui nad seda musta vormi näevad; me mõistame seda, ja ei ootagi, et meid väga paljud armastaksid. Austada aga saavad ja peavad meid kõik, kelle jaoks Saksamaa on oluline, kartma peavad meid need, kes Füüreri ja riigi suhtes omavad halba süümet. Nende inimeste jaoks ehitasime me välja ühe organisatsiooni, mille nimi on Julgeolekuteenistus, ja teenistuseks Salajases Riigipolitseis anname meie kui SS oma mehed. Me oleme seespool Saksamaad julgeoleku säilitajad, tagame seda niisamuti, nagu saksa Kaitsevägi tagab Riigi au ja suurust ning rahu kindlustamise väljapoole. Me hoolitseme selle eest, et kunagi enam ei saaks Saksamaal, Euroopa südames, seestpoolt või (läbi emisaaride) väljastpoolt alguse alaminimese algatatud juudi-bolševistlik revolutsioon. Me oleme halastamatud õigusemõõk kõigi nende jõudude vastu, mille eksistentsist ja tegevusest me teadlikud oleme, ning vähimagi ülestõusukatse päeval, olgu see täna, olgu see aastakümnete või sajandite pärast.
Ma tulen algusesse tagasi ja tahan veel kord toonitada, et me ei näe bolševismis mingit päevanähtust, mida saaks maailmast kergelt ära väidelda või soovide kohaselt olematuks teha. Me tunneme teda, juuti, üht rahvast, mis on kokku pandud kõikvõimalike selle maakera rahvaste jääkproduktidest ja on löönud kõigele oma juudi verepärasuse templi peale, kelle sooviks on maailmavalitsus, kelle rõõm on hävitamine, kelle tahe on väljasuretamine, kelle religioon on jumalatus, kelle ideeks on bolševism. Me ei alahinda teda, kuna me tunneme teda juba aastatuhandeid, me ei ülehinda teda, kuna me usume oma rahva jumalikku ettemääratusse ning – läbi Adolf Hitleri juhtimise ja tegude – ta taastärkavasse jõudu.
Sellesse taastärganud rahvasse oleme me nüüd, Kaitsemalev, Füüreri käsu järgi asutatud ja kasvanud. Kui ma üritaks täna Teile kirjeldada, mis on SS-i organisatsioon, ülesehitus ja ülesanne, nii ei saaks meid mõista keegi, kes sisemiselt ei ürita meid mõista oma vere ja südamega. Seda ei anna seletada, miks me, arvult nii vähesed, saksa rahva raames umbes kakssada tuhat meest, seda jõudu endas omame. Seda ei anna loogiliselt selgitada, miks täna igaüks meist, kes musta vormi kannab, üks kõik kus ta ka poleks, on meie ühenduse jõust kantud, olgu ta, hobuse sadulas, spordiväljakul heitlev, ametnikuna teeniv, ehitusel kive tassiv, või kõrgeimas riigipostis valitsev, sõdurina teeniv, ükskõik kus ta inimlikult – enda eest seisab. Igaüks meist teab, et ta ei seisa üksi, vaid et see kokku vannutatud kahesaja tuhande mehe ennekuulmatu jõud, annab talle mõõtmatut jõudu. Samuti nagu üks teab, et ta peab selle Musta Korpuse presidendina kohal oma organisatsioonile au tegema too parimate saavutustega. Nii oleme meie astunud ette ja marsime muutmatute seaduste järgi kui natsionaalsotsialistlik, sõdurlik põhjala meeste ordu ja kui ta hõimu vannutatud ühendus, oma teed kaugesse tulevikku ning soovime ja usume, me ei taha mitte ainult olla lapselapsed, kes paremini väljavõitulesid, vaid selle üle esiisad hilisematele, igavese elu saksa germaani rahva vajalike sugudele.
|
|
|
