Jochen Peiperi viimne võitlus

Jochen Peiper sündis 1915. a. 30. jaanuaril Berliinis ohvitseripere pojana. Ta kuulus Leibstandarte SS Adolf Hitlerisse. 1938. a. nimetati ta Reichsführer-SS Heinrich Himmleri adjutandiks. Sõja puhkedes soovis ta aga rindeteenistusse minna. Ta oli SS Leibstandarte A.H. 10. kompanii komandör Poolas, Hollandis, Belgias ja Prantsusmaal. Aastal 1941 võitles ta Venemaal koos II SS Tankirügemendi 3. Tankipataljoniga. Ta asendas kindral Posteli 320. jalaväepataljoni, mis oli Kharkovis sissepiiratud. 19. märtsil 1943. a. vallutas ta Bielgorodi. 1943.a. septembris oli ta Itaalias. Sama aasta novembris võitles ta Reichi eest Jitomir’is ja Murradis õnnestus tal 1. armeega Kamenets Podolskis katlast läbi tulla. Kuni 1944. a. oktoobrini võitles ta Westwallil ning 6. detsembril 1944 – Sepp Dietrichi juhtimise all 6. Tankiarmees – oli ta 1. SS Tankidiviisiga pealetungi tipus Ardennides.

Ta tungis kuni La Gleizenini välja. Ülejäänud armeest ära lõigatuna, piirati ta sisse. Aga tal õnnestus oma meeskonnaga jalgsi, jäise külmaga ja ilma sõjavarustuseta ennast ja oma meeskond päästa. Olles Sepp Dietrichi komando all, võitles ta kuni lõpuni venelaste vastu; ka Doonaust läänepool Viini lähistel. Ka Alpides Sankt Polleni ja Kremsi lähedal, kus ta lõpuks end koos oma meeskonnaga vangi andis. Ta saavutas SS-Obersturmbannführeri auastme ja temast sai mõõkadega Rüütliristi kandja.

Pärast kapitulatsiooni pandi see uskmatult vapper ja suursugune sõdur vangi, teda peksti ja mõnitati. Teda süüdistati Ardennide pealetungi ajal ameerika sõdurite mahalaskmise käsu andmises: J.P. võitlusgrupi poolt vangi võetud US-sõdurid viidi ühele aasale, et seal ära oodata nende transport rindejoone taha. Peiper jättis mõned mehed valvuriteks. Ta ise sõitis oma tankide tipus Ligneuvillesse. Kui võitlusgrupi suurem osa Baugnezi kohale jõudis, olid üksused seal paigal ja rääkisid oma valvuritest kamraadidega. Üks transpordiauto oli rikkiläinud ja seda remonditi. Järsku ehmatas üks tankil istuv sõdur ja märkas, et mõned ameerika vangid oli nende tähelepanematust ära kasutanud ja üritasid põgeneda. Ta haaras püstoli ja lasi paar lasku selles suunas, keegi ei saanud pihta. Lasud aga tekitasid vangide seas paanika, nad jooksid kõigis suundades laiali. Tulistati automaatidega, kusjuures 21 ameeriklast said põgenemise käigus surma.

Pärast kapituleerumist otsiti 1. SS Tankidiviisi mehed üles ja viidi Zuffenhauseni laagrisse. 400 neist sattusid Schwäbisch Halli vanglasse Stuttgarti. Peiperi üksused koosnesid enamuses väga noortest meestest: üks oli 16, kaks olid 17, 11 olid 18 ja 8 olid 19 aastat vanad; kõiki piinati, et mingeid ülestunnistusi kätte saada. Peiper oli oma meeskonnale eeskujuks ja just tema juhtimisel olid ta üksused ka edukad olnud. Kunagi ei olnud trupisisest reeturlikust. Mehed viidi koonduslaager Dachausse, kus 72 74-st mehest süüdi mõisteti. Üks sooritas enesetapu ja üks elsaslane anti prantslastele välja. 43 – nende hulgas ka Peiper, kes pidi oma meeste tegude eest vastutama – mõisteti surma poomise läbi, 22 eluaegselt vangi, 8 kahekümneks ja 11 kümneks aastaks vangi. Protsess jätkus veel hiljem ja surmanuhtlus asendati eluaegse vanglakaristusega. Pärast 11 aastat vangistust sai J.Peiper viimasena oma võitlusgrupist detsembris 1956 välja.

1957. a. jaanuaris asus ta tööle Porsche firmasse Frankfurti. Kuid peagi nõuti tema vallandamist. Pärast seda töötas ta veel Stuttgartis VW-s, sealt vallandati ta samuti tänu vasakpoolsete ässitamisele. Ta sai aru, et ei saa Saksamaal enam viibida ja kolis oma perega Prantsusmaale. 1940. a. oli ta rünnaku ajal selle kandiga tutvunud ja talle meeldis seal, kuna seal oli ilus ja rahulik. Tollal aitas ta üht prantsuse sõjavangi, üht saksasõbralikku natsionalisti, kes pidi Reutlingenis Peiperi tuttavate juures nagu sunnitööline garaažis töötama. Saksamaa ja Prantsusmaa vahel oli kokkulepe, et iga vabatahtliku töölise eest, kes Saksamaale tööle läheb, saavad kaks sõjavangi koju tagasi. Ta ei olnud Peiperit unustanud ning kui ta aastal 1957 Saksamaalt lahkuma pidi, siis oli see just Gauthier, kes teda aitas ja talle Travesis vesiveski müüs. See hoone oli halvas seisukorras ja Peiperil ei olnud vajalike vahendeid, et veskit restaureerida. SS-Obersturmbannführer Erwin Ketelhut võttis lõpuks veski üle ja Peiper lasi endale 1960. a. Spannplates maja ehitada, mis oli nagu sõjaväeline kindlus – võsa sees ja tänavalt polnud seda näha. 16 aastat – teda oli ähvardatud ja talle oli anonüümseid kõnesid tehtud – elas ta seal suhteliselt rahulikult.

11. juulil 1976. a. ostis ta Vesoulis poest traati koeraaia ehitamiseks. Müüa, üks elsaslane: Paul Cacheux, kommunistliku partei liige, tundis aktsendi järgi ära, et ta oli sakslane ja küsis temalt, kas ta sõjaajal on Prantsusmaal olnud. Peiper maksis tšekiga, millel oli ta nimi ja aadress. Paul Cacheux uuris ta nime „pruunidest nimekirjadest" järgi, milles olid kõik otsitud sakslased kirjas. Ta andis tema andmed prantsuse vastupanule edasi. 22. juunil 1976. a. kirjutas prantsuse kommunistlik leht „L’Humanite": „Mida teeb see nats Prantsusmaal?". Nõuti, et Peiper sunnitakse Prantsusmaalt lahkuma. Travesis jaotati lendlehti, millel Peiperit nimetati sõjakurjategijaks ja natsiks. Versouli seinadel oli kirjutatud „Peiper, me teeme sulle alles 14. juulit!". 14. juuli on teatavasti Prantsusmaa rahvuspüha.

13. juuli hommikul saatis Peiper oma vähihaige naise Saksamaale. Ise majast lahkuda ta ei tahtnud, sest ta arvas, et see põletatakse maha. Ta naaber Erwin Ketelhut tegi ettepaneku, et ta oleks öö vesiveskis, aga Peiper keeldus. Ta ei tahtnud ka, et Ketelhut tema juurde jääks, kuna too oli ründajate pihta tulistanud. „Ei" ütles ta, „on juba piisavalt tapetud." Jochen Peiper ootas oma maja katuseterrassil, kust ta tervet ümbruskonda nägi. Erwin Ketelhut oli talle oma relva laenanud. Kell 23.30 kuulis ta mingit krabinat võsas ja nägi tosinkond meest järsust kaldast üles ronimas. Ta tulistas õhku, et täisjoonud tüüpe hirmutada. Nad hüüdsid talle, et ta välja tuleks. Ta tegi seda ja avas ukse, et nendega rääkida.

Mis siis juhtus, teavad vaid osalised rääkida. Obersturmbannführeri Jochen Peiperi laip oli söestunud ja meetri pikkune, sellel polnud ei käsi ega jalgu. Ta suri umbes kella ühe paiku öösel. Maja oli ära põlenud, katus oli sisse kukkunud. Mis oli kella 23 ja 1 vahel juhtunud? Kas Obersturmbannführer elas veel, kui ta sandistati? Põrandale oli bensiini ja õli segu valatud ja see süüdatud. Peiper oli oma voodis magamistoas, vasakul küljel, seljaga seina poole, üks käsi rinna ette keeratud. Midagi polnud tema peale kukkunud. Ta suri suure kuumuse läbi. Keha ei olnud tuhastunud aga oli kokku tõmmanud.

Erwin Ketelhut ja prantslased, kes teda tundsid ja austasid, olid arvamusel, et see rüütellik mees, kes oli nii palju ohtusid trotsinud, ei tohiks sellisel kombel surra. Mõrtsukad olid oma autoga üle aasa kuni jõekaldani sõitnud, kus oli kaks paati valmis pandud. Nendega olid nad jõe ületanud ja roninud järsust kaldast üles. Pärast mõrva jooksid nad üle aasa teises suunas minema, maja eest tänavale. Tuletõrje otsis jõest kadunud jäsemeid. Prantsuse politsei uurimine kestis kuus kuud. Vesouli kommunistid ja vastupanu liikmed kuulati üle. Keegi ei teadnud midagi! Travesi kant on hõredalt asustatud, keskmiselt on ruutkilomeetri peale 10 elanikku. Kõik tunnevad teineteist ja teatakse üksteisest kõike.

Mõrtsukad on elanikele teada, aga vaikitakse. 13. öösel vastu 14. juulit mälestasime me Obersturmbannführerit ja rüütliristikavaleri Jochen Peiperit. See ebaõiglus, mida talle tehti, ei tohi karistuseta jääda! Läbi oma jubeda surma avaldas Jochen Peiper oma rahvale ja isamaale viimse au.

Pealehele