|
SS
NSDAP Kaitsemalevate ajalugu, ülesanne ja organisatsioon
Toimetanud SS-Standartenführer Gunter d’Alquen Reichsführers-SS-i käsul
----
Poliitika kõrgkooli kirjutised Väljaandja Paul Meier-Benneckenstein II. Kolmanda Reichi organisatoorne ülesehitus Vihik 33 ---
Kõik õigused, eelkõige tõlkimise õigus võõrastesse keeltesse, reserveeritud. Copyright 1939 by Junker & Dünnhaubt Verlag, Berlin.
(tõlge – suvine pööripäev 2007)
---I. SS-i ajalugu ja ülesanne Enesetõestuse tee
Natsionaalsotsialistlik liikumine ei ole oma loomise ajal saksa või koguni maailmaajalukku läinud valmis ehitisena või parteina.
Adolf Hitler asus oma mõtetes – koos väheste kamraadidega –, täidetuna tulisest usust saksa rahvasse, mis sündis kogu maailma sõjatandrite laskepesades, ehitama oma lihtsa ja tugeva usu vundamendile uut Saksa riiki ning seejärel seda läbi tegude hõivama ja seejärel uuesti kivi-kivilt ümber kujundama.
Otsustavad sündmused, nagu 9. novembri ülestõus 1923, mille eest me täna – kogu ta suures, traagikas ja valus – peame tänama võimsat saatust, kujundasid üha selgemaks muutuva saksa liikumise ilme teel võimule ja Kolmanda Riigi rajamaisele.
Elusa, edasi sammuva ja kasvava liikumise allüksused ja nende inimesed olid end oma positsioonidel tõestanud läbi truuduse ja igapäevase usaldusväärsuse. Need ülesanded ja katsumused – pärast riikliku võimu võitmist – otsustasid tee võimsasse ehitusetappi.
Kes SS-i üha kasvanud ülesandeid ja elavat olemust mõista tahab, peab vaatama ta ajalugu ja nägema, kuidas see organisatsioon, väga järjekindlalt väikestest algetest, sitke ja selge tööga sai üha suuremate ülesannete osaliseks. Nii on ka SS-i saamistee tugevalt, suure liikumise allüksusena, seotud natsionaalsotsialismiga – kui selle rahva ja riigi vaimse hoiakuga.
Mitte esimeste võitlusaastate juhused ja taktilised asjaolud ei kujundanud selle Musta Korpuse kuju ja ei toonud enesega kaasa neid arenguid, vaid algusest peale tõsteti selle ühenduse natsionaalsotsialiste teadlikult argipäevast esile, esile üle nõrkuse, uue ja elava teadmiseni, et ta teenib suurt ülesannet, mis on harukordne saksa ajaloos.
*
SS tekkis natsionaalsotsialistliku liikumise varajasel ajal, nimelt aastal 1923. Hiljem, 9. novembril 1923 keelustati see ja saadeti nime „Rünnaksalk Hitler“ (Stosstrupp Hitler) all automaatselt laiali koos ülejäänud liikumise osadega.
Kui partei aastal 1925 uuesti üles seati, jäi SA liikumise kaitseorganina edasi keelatuks. Nende sundmeetmete kõrval jäi juhtidele Preisimaal ja Baieris kehtima kõne- ja koosolekutepidamiskeeld. Tollal oli natsionaalsotsialistidel kogunemine lubatud vaid punastes Saksimaa ja Tüüringi liidumaades. Et vähemalt nüüd siin edukad läbi viia kogunemisi, ja kanda kinnitada, oli vajalik koosolekuid enneaegsete laialiajamiste eest kaitsta. Kaitsemalevad
Sellepärast käskis Füürer aastal 1935, luua väike painduv organisatsioon kogunemiste kaitseks: kaitsemalevad (Schutz-Staffeln). Need olid sõna otseses tähenduses malevad, väga väiksed ühendused, enamasti ühe juhi ja kümne mehe tugevused. Need seati üles üksikutes paikades, mis olid liikumise edasimarsi suhtes esmatähtsad. Isegi nii suurel linnal nagu Berliin, oli – kahe juhi ja kahekümne mehega – vaid üks kaitsemalev.
Nende kaitsemalevatega viidi läbi liikumise Juhi ja teiste partei eesvõitlejate kogunemised Saksimaal ja Tüüringis 1925/1926 aastal, alati peeti seejuures vastu kõigile vastaste rünnakutele. Aasta 1926 tõi endaga SA taaslubamise ning järgnevatel aastatel asusid kaitsemalevad üha enam tahaplaanile. Verelipp
Aasta 1926 oli SS-i jaoks, mis tollal oma kogutugevuses haaras kuskil 200 SS-meest, suure tähtsusega, kui Adolf Hitler parteipäeval Weimaris – teisel NSDAP riigiparteipäeval – andis truudesse kätesse üle liikumise kõige pühama sümboli – 1923 aasta 9. novembri verelippu.
6. jaanuaril 1929 nimetas Adolf Hitler oma kamraadi, kes end pikkadel aastatel tõestanud oli, Heinrich Himmleri SS-i riigijuhiks (Reichsführer der SS). Heinrich Himmler võttis üle kõik (tollal 280 meest) kaitsemalevad. Ning sai Füürerilt selge ja erilise ülesande, vormida sellest organisatsioonist kõigiks puhkudeks usaldusväärne üksus – partei eliitüksus. Uus periood
Selle päevaga algab SS-i tegelik ajalugu, nagu ta täna kogu oma iseloomulike joontega kindlalt seotuna natsionaalsotsialistliku liikumisega, meie ees seisab. Sest SS ja Reichsführer Heinrich Himmler, organisatsiooni esimene SS-mees, on muutunud nendel võitlusaastatel lahutamatuks tervikuks. Kui Füüreri käsk, selle liikumise allüksuse suurejoonelisemaks organiseerimiseks anti, pidi algusest peale selge olema, et seda ülesannet sai täita vaid siis selle tegelikus tähenduses, kui ta Adolf Hitleri poolt antud juhtnööre konsekventselt järgis ja ellu viis.
Selektsioon
Meie natsionaalsotsialistid oleme kindlalt veendunud maailmavaates, et lõppkokkuvõttes annab vaid hea veri kõikjal parima panuse. Selles arusaamas alustas Reichsführer-SS 6. jaanuaril 1926 Füürerilt saadud käskluse täitmist.
Üks viimaseid vana armee sõdureid ja samaaegselt üks Juhi vanimatest kaasvõitlejatest, alustas sitke ja energilise organisaatorina meeskonna kogumist, parimate meeskonna, mitte ainult kehaliselt parimate, vaid ka usaldusväärsete, truude ja ka iseloomult väärtuslikemaid mehi kõigist liikumise allüksustest, et sellega vastata esmajoones formatsiooni põhimõttelisele nõudele: kaitsta liikumise parimat vara – Füürerit.
Üheks suurimaks ja olulisemaks Reichsführer-SS-i teeneks jääb rassiküsimuse selge käsitlemine. Ajal kui rassiküsimus oli vaid negatiivne – enesestmõistetavast antisemitismist lähtuv arusaam –, natsionaalsotsialistliku maailmavaate teoreetiline käsitlus, sidus RFSS selle julgelt ja konsekventselt SS-i organisatsiooni ülesehitamise käsklusega ning seeläbi selle kindlalt kehtestas. „Abielukäsk“
Oleks olnud mõttetu ja kasutu lühikese aja möödudes, teha katse, koguda meessoost väljavalik ja seejuures mööda minna meeste olemasolevatest või tulevatest perekondadest. Vastavalt sellele lihtsale ja selgele arusaamale, kus saksa ajalugu annab kõigil perioodidel piisavalt näiteid sellest, andis SS endale vastavad põhimõttelised seadused. Esimeseks ja tähtsaimaks põhinõudeks andis Reichsführer juba 1931. aastal välja Kaitsemaleva seaduse, mis kirjutab ette SS-mehe kihlus- ja abieluloa.
See käsk kõlab järgnevalt:
Reichsführer-SS München, 31. detsembril 1931. SS-käsk – A – nr. 65
1. SS on eriliste punktide järgi selekteeritud saksa põhjala meeste ühing. 2. Vastavalt natsionaalsotsialistlikule maailmavaatele ja arusaamale, et meie rahva tulevik rajaneb hea vere rassilisel ja pärilikul väljavalikul ning säilitamisel, viisin sisse „abieluloa“ alates 1. jaanuarist 1932 kõigi vallaliste SS-liikmete jaoks. 3. Selle eesmärk on pärimistervislik saksa põhjala hõimu väärtuslik tõug. 4. Abieluluba antakse välja või sellest keeldutakse ainult rassiliste ja pärimistervislike punktide alusel. 5. Iga SS-mees, kes kavatseb abielluda, peab selleks taotlema Reichsführer-SS-i luba. 6. SS-liikmed, kes olenemata abieluloa keeldumisest siiski abielluvad, kustutatakse SS-i nimekirjast; väljaastumine on nendele vaba. 7. Abielutaotluste asjakohane töötlus on SS „Rassiameti“ asi. 8. Rassiamet-SS peab „SS-i hõimuraamatut“ (Sippenbuch der SS), kuhu SS-liikmete perekonnad kantakse sisse peale abieluloa saamist või kinnitust. 9. Reichsführer-SS, Rassiameti juht ja selle referendid on määratud saladuse hoidmisele. 10. SS on selle üle selgusel, et ta on selle käsuga teinud olulise sammu. Irvitamine, põlgus ja mõistmatus ei puuduta meid; meile kuulub tulevik! 11. Reichsführer-SS H. Himmler
See otsustav käsk ja selle läbiviimise enesestmõistetavus tõestab, rasketel aastatel veel enne lõppvõitu, selle vabatahtliku ühenduse enesestmõistetavust määratusest, mis sel ajal, mil ta kästi, tähendas mõistmatut sekkumist niinimetatud isiklikku vabadusse.
Füüreri tööriist
Sees- ja väljaspool liikumist tuli SS-il noil aastatel pidevalt sekkuda natsionaalsotsialistliku põhimõttelisuse kaitseks. Erimeelsustest, lõhestamiskatsest kuni Füüreri reetmiseni – mõõtmatute raskustega ja suurimate inimlike ohvritega – täitis SS kui tingimusteta tegutsemisvõimeline Füüreri instrument, oma erinevaid ülesandeid. Ta teenis tollal ära Adolf Hitleri sõnad: „SS-mees, sinu au on truudus!“
Kogu laias Reichis, nii külas kui linnas, on SS neil võitlusaastatel heas ja enesestmõistetavas kamraadluses SA-ga olnud ja murdnud punase ja musta terrori. Pikk ja vapustav on nende Musta Korpuse vaprate võitlejate rivi, kes oma elu truudusele on pandiks andnud.
Nad ei langenud lahinguväljal, silm-silmas vastasega, nad langesid üksi ja mahajäetutena, jälitatuna, tagaaetatuna, teotatuna, purukspekstuna, purukstallatuna, pimedates kõrvaltänavates ja hoovides, varitsusest mahalastuna, vaenuliku ülemvõimu poolt mõrvatuna, andsid nad oma elud. Nende nimed säravad täna me lippudel ja standarditel, see on maine surematus, märgiks sellest suurimast eeskujust, kelleks nad kõikjal olid, kuni nende unustamatute sangariteni, kes olid ebainimliku süsteemi poomissilmuse all, kuni selle ohvri läbi Ostmark [Austria 1938–1945 – tõlk] koju suurde Reichi naases.
Vastutus tuleviku ees
Aga mitte ainult selle natsionaalsotsialistliku formatsiooni revolutsiooniline võitlus- ja ohvrivaim, igapäevane töö ning parim ja teravaim selektsioon, ei määranud ta olemuse ja ühemõttelise tee. See oli ta juhatuse jaoks kaugele tulevikku ulatuv vastutustunne, mis oluliselt SS-i saamisteed kujundas.
Siin leiti tol raskel hetkel lahendused nendele olulistele küsimustele, mis pidid esmajoones päevakorda tulema, kompromissitu tee tulevasteks arenguteks, mis kandsid endas samaaegselt suurt vastutust.
Eemal rohelisest lauast, mitte hetkeedu nimel, eemal igasugu dogmaatikast, andis ülevaate igavesest saksa ajaloost ja teadvuse esivanemate maast kindluse võitlusajaks ja ühenduse väljavalikuks, kõigile ülesannetele ja nende teostamisele tegeliku ja sügava mõtte.
Kui lõpuks oli võimuhaaramise päev saabunud, oli 52 000 SS-meest, kes selles vaimus revolutsiooni edasi kandsid, marssisid sisse uude riiki, mida nad nüüd kõikjal oma asupaikades ja positsioonides, ametites ja teenistuses ning kõigi vajalike ülesannetega hakkasid kujundama.
Tugev usklik side rahva suurde verevoolu, arusaam suurimast saksa igatsusest asuda teenistusse rahva heaks, selle kokkusulatamine tugevaimaks sisemiseks ühtsuse, mille SS pikkade ränkade aastate vältel saavutanud oli, sai nüüd eelduseks järgnevatele Musta Korpuse ülesannetele. Vaid mõistes enesekesksuse mõttetust ja arusaam väikeste huvide väärtusetusest andsid sellele ühendusele õiguse, saada riigi ja partei kaitsekorpusteks, olla Füüreri tugev käsi Reichi sisemiseks kindlustamiseks headel ja halbadel aegadel.
Partei ja riigi kaitsekorpus
Eeldused selle võimsa ülesande täitmise juures olid teravaim distsipliin ja enesekindlus kui enda ridades kestev väljavalik, samuti ka fanaatiline ja veendunud teadvus kohustusest tulevaste sugude ees. Siin ühinesid uueks ja harmooniliseks vormiks kristallselge poliitilise teadvusega sõdurlik traditsioon ja elava saksa liikumise revolutsionääri usklik süda.
Arusaam sellest arengust laseb nüüd aru saada ülesannetest, mis on täna natsionaalsotsialistlikus riigis SS-ile määratud.
Liikumise kaitseorganisatsioonist sai peale võimuhaaramist riigi kaitseorgan, pärast seda kui Kaitsemalev taas kord oli tõestanud oma vajalikkust ja usaldusväärust 20. juulil 1934, sai SS iseseisvaks – otse Füürerile alluvaks partei allüksuseks.
Hilisemad arengud said eelnenust endale aluse. Võimu saamisega Reichis sai samm-sammult partei kaitseorganisatsioonist ta ülesannete laiendamisega uue natsionaalsotsialistliku riigi kaitseorganisatsioon. Sellena võttis ta tasapisi üle vana politsei väärtuslikud ja kasulikud osad. 16. maakonnapolitseist sai üks suur ja tugev riigipolitsei, ning, mida üks vana natsionaalsotsialist ise oleks vaevalt oodanud: süsteemitruust kumminuiarügemendist sai uus politsei, rahva aktiivne sõber. Enamgi veel: aeglases ja väljavalivas arenguga on politseist saanud natsionaalsotsialistliku täienduse ja juhtimisega uhkeks liikumise formatsiooniks.
Reichsführer-SS ja Saksa politsei ülem
Reichsführer-SS sai saksa politsei juhiks ja sidus selle ülesande niisama painduvalt kui mõjusalt oma organisatsiooniga. Tegi sellest kaitserinde nii poliitiliste kui kriminaalsete rahva vaenlaste vastu, milles riik ja partei, ametnik ja poliitiline sõdur, täielikult ja sellepärast positiivsel viisil käsi-käes töötavad.
Alles politseiaparaadi reformimine rahvaühtsuse esindajaks, kaitsjaks ja abiliseks – seega tegeliku rahvaühtsuse ja natsionaalsotsialistliku maailmavaate sõduriteks–, kujundas uue ja puhta politsei ilme. Sest algselt negatiivseteks otstarveteks kasutatud politseist sai nüüd rahva aktiivne abiline, uuendatud, rahvalik trupp, mis täiendab end järelkasvuga SS-ist, nii et politseiametnik jääb nii sees- kui väljaspool oma ametiaega SS-meheks – uue riigi rahvaühtsuse eesvõitlejaks ja kaitsjaks.
Trupp kasarmutes
Ohule, et sisemiseks tegutsemiseks määratud poliitiliste sõdurite organisatsioon raskeimal ajal, mis nõuab kogu rahva tegutsemist väljapoole, selle ülesande täitmine aga tähendaks kõiki otsustavate ülesannete takistatust, vastas Füürer SS-i aktiivse ja majutatud truppi loomisega, pikaajalises teenistuses olevatest militaarselt ja poliitiliselt hästi koolitatud SS-meeskondadest.
Nii tekkisid Kevadel 1933 Leibstandarte SS „Adolf Hitler“ ja edasise arengu käigus SS-Verfügungstruppe (VT – käsundusüksus), millele lisandusid aktiivsed SS-rügemendid (Standarten): SS 1 „Deutschland“ Münchenis, SS 2 „Germania“ Hamburgis, Arolsenis, Radolfszellis, kui ka tehnilised pataljonid (Sturmbanne), SS-pioneeripataljon (Pioniersturmbann) Drestenis ja SS-Sidepataljon (Nachrichtensturmbann) Unnas. Selle käsundusüksuse juhikasvandike eest hoolitsesid SS-junkrukoolid (Junkerschulen) Tölzis ja Braunschweigis.
Märtsis 1938, peale Ostmarki Reichi koju naasmist, andis Füürer käsu, Käsundusüksuse alla luua neli aktiivset rügementi: SS 3 „Der Führer“ asukohaga Viinis, Grazis ja Klagenfurtis. Kõik need üksused said ilusa palga oma töö ees: nad tohtisid anda oma panuse Suur-Saksamaa ehitamisse ja kindlustamisse.
See selekteeritud ja nelja teenistusaasta jooksul raskeimate tingimuste all koolitatud SS-trupp pakub parimat järelkasvu tulevasteks juhtideks ja alljuhtideks Üld-SS-is (Allgemeine-SS), politseis ja julgeolekuteenistuses (Sicherheitsdienst).
II. Organisatsioon
Üld-SS-i kõrval – ülejäänud SS-formatsioonide ema – seisavad SS-Käsundusüksus, SS-Surnupealuurügemendid (Totenkopfstandarten), kaugemal julgeolekuteenistus ja Rassi- ja Asundusamet (Rasse- und Siedlungswesen).
Kõrgeim Reichsführer-SS-i käsunduspunkt Üld-SS-i jaoks on SS-Peaamet (SS-Hauptamt) Berliinis. Julgeolekuteenistuse kõrgeim käsunduspunkt on SS-Julgeolekupeaamet (Sicherheitshauptamt) Berliinis.
Rassi- ja Asundusorgani kõrgeim käsunduspunkt on SS-Rassi- ja Asunduspeaamet (Rasse- und Siedlungshauptamt) Berliinis.
Peale nende peaametite on veel olemas järgnevad teenistuspunktid, mis Reichsführer-SS-ile samuti vahetult allutatud on ja omavad peaameti iseloomu: Reichsführer-SS Isiklik Staap (Persönlicher Stab des RfSS), SS-Administratsioonijuht (Verwaltungschef), SS-Personalijuht (Personalchef), need kolm asuvad Berliinis, SS-Kohtu juht (Chef des SS-Gerichts), Münchenis, ja Korrapolitsei juht (Chef der Ordnungspolizei), SS-Obergruppenführer ja Politsei General Daulege, peaametijuhi auastmega. SS-Peaamet
SS-Peaamet (SS-Hauptamt) koosneb järgnevast 13 ametist, mis peavad järel olevad ülesandeid täitma:
Tsentraalkantselei (ZK) (Zentralkanzlei) on SS-Peaameti juhi käsunduspunk. Ta kannab hoolt kõigi sellele alluvate teenistuskohtade eest ja kontrollib kogu asjaajamist SS-Peaameti sees.
Juhtimisamet (I) (Führungsamt) tegeleb kõigega, mis seondub Üld-SS-i üksuste väljaõppe, organisatsiooni ja marssidega.
Personaliamet (Personalamt) tegeleb kõigi Üld-SS SS-juhtide personaliküsimustega alates SS-Untersturmführerist kuni SS-Hauptsturmführerini.
SS-Administratsiooniamet (IV) (Verwaltungsamt) tegeleb kõigi SS-Peaameti administratiivküsimustega, see on suunatud samaks nagu SD administratsiooniamet ja RuS administratsiooniamet ja allub koos selle administratiivjuhiga SS-Administratiivjuhile kui Kaitsemaleva kõrgeimale administratiivinstantsile.
Sanitaaramet (V) (Sanitätsamt) tegeleb kõiki sanitaarsete tegevustega, mis on seotud Kaitsemalevaga.
SS-Värbamisamet (VI) (SS-Erfassungsamt) töötleb esialgseid ja lõplikke SS-taotlejate (Bewerber) ja SS-kandidaatide (Anwärter) vastuvõtmisega. Siin aetakse ka meeste ja alljuhtide üleviimisi ja vabastamisi ja taas vastuvõtmise asju. Selle alla kuuluvad kõigi värbamisvahendite planeerimine ja juurutamine, ja ka kõigi SS-liikmete isikuandmete kontroll ja säilitamine. Samuti Kaitsemaleva tugevuse välja arvutamine ja vastavate statistikate koostamine.
Kindlustusülesannete amet (VII) (Amt für Sicherungsaufgaben) tegeleb SS-üksuste suurülesannetega erilistel puhkudel, nagu näiteks Juhidemonstratsioonidel ja välismaiste riigipeade visiitidel. Peale selle alluvad sellele veel kaitsemaleva üksuste mobiliseerimise ettevalmistamine, kostöös Wehrmachti (kaitseväe) ülemkomandoga. Selle alla kuuluvad ka SS-Surnupealuurügementide mobiliseerimine erilisteks harjutusteks rahu ajal ja SS-liikmete ajateenistuse asjus.
Täiendusamet (VIII) (Ergänzungsamt) on, nagu ta nimi juba ütleb, vastutav kõigi Kaitsemaleva osade täiendamise eest vastutav.
Materjaliamet (IX) (Beschaffungsamt) hoolitseb kogu SS-i varustuse muretsemise eest. Kehalised harjutused (X) (Leibesübungen) valvab Kaitsemaleva spordilise tegevuse üle ja viib läbi kõik harjutused selleks.
Sideamet (XI) (Amt für Nachrichtenverbindungen ), Varustus- ja Hoolitsusamet (XII) (Versorgungs- und Fürsorgeamt) ja ka Koolitusamet (XIII) (Schulungsamt) täidavad ülesandeid, mis on nende nimedega väljendatud.
Peale nimetatud 13 ameti on SS-Peaameti juhile veel allutatud:
SS-Käsundusüksuse inspektsioon, SS-Surnupealuurügementide juht, SS-Piiri- ja Valveüksuste Inspektsioon, SS-Ratsutamise Inspektsioon, SS-Ratsutamise Kooli inspektsioon.
Edasi on vastavatele ametitele, inspektsioonidele allutatud: Abilaager Schleissheim, SS-VT-Kutsekool St. Georgen, SS-Õppustelaaager Dachau, SS-Puhkekodu Sasbachwaldenis, SS-Mootorsõidukikool Bernes, SS-Pearatsutamiskool Münchenis ja SS-Remonte-instituut Hamburgis.
Üld-SS-i formatsioon
240 000 mehe tugevune Üld-SS jaguneb täna 14 ülalõiguks (Oberabschnitt), 38 (lõiguks), 104 jalaväerügemendiks, 19 ratsarügemendiks, 14 sidepataljoniks, 9 pioneerpataljoniks ja ka veoauto- ja sanitaarüksusteks. Kogus see Üld-SS on teenistuses nagu ta oli võitlusajal, välja arvatud väike arv juhte ja mehi.
Ülemlõigud, mida juhib üks SS-Obergruppenführer või Gruppenführer, jagunevad omapoolt veel lõikudeks (Abschnitte), rügementideks (Standarten), pataljonideks (Sturmbane) ja kompaniideks (Stürme). Tee SS-meheks saamiseni
Saamistee SS-meheks on järgmine: peale SS-sobivust ja SS-kõlbulikkust saab hitlerinoor 18-aastaselt SS-kandidaadiks (Bewerber). Samal aastal võetakse ta peale SS-aspirandina (Anwärter) saadud ta SS-tunnistuse parteipäeval annab ta 9. novembril oma vande Füürerile.
SS-Anwärterina saab ta oma esimesel teenistusaastal Kaitsemalevas oma Kaitsespordimärgi (Wehrsportabzeichen) ja pronks Riigispordimärgi (Reichssportabzeichen). Nii läbeb ta tööteenistusse (Arbeitsdienst) 19 või 19 ½ – vastavalt sellele, kuidas ta aastakäik teenistusse kutsutakse – ja siis kaitseväkke (Wehrmacht). Peale kaht aastat tuleb ta tagasi kaitseväest, kui ta sinna jääda ei taha. Kes tagasi SS-i tuleb on seal alguses veel SS-Anwärter.
Teda koolitakse oma edasise vastuvõtmiseni veel maailmavaateliselt, kus teda SS põhimõtteid, abielukäsu ja SS aukoodeksi kohta instrueeritakse ja õpetust antakse. SS-Anwärter võetakse, peale ta katisväest naasmist, järgneval 9. novembril, muude eelduste täitmisel vastu SS-mehena ja sellega võetakse ta lõplikult Kaitsemalevasse.
Sel samal päeval 9. novembril saab ta õiguse kanda SS-kortikut ja tõotab selle puhul, et tema ja ta sugukond jäävad kõigil aegadel SS põhimõtetele truuks. Ta saab sellest päevast alates õiguse ja kohustuse, nagu Kaitsemalevas seadus on, oma aud kaitsta Musta Korpuse aukoodeksi järgi.
SS-mehena jääb ta siis aktiivsesse Üld-SS-i kuni 35. eluaastani. Avalduse peale viiakse ta üle SS-Reservi ja 45. eluaasta ületamisel SS-Stammabteilungisse.
SS-Käsundusüksus (VT)
Üld-SS-ist, mis on kogu kaitsemaleva alus, tekkisid peale võimuhaaramist nagu juba toodud mõtetest, vaikselt ja orgaanilisest arengust SS-Verfügungstruppe (käsundusüksus). Selle asukohad ja jaotus on samuti juba eelnevalt toodud.
Käsundusüksused on ehitatud Kaitsemaleva kogemustele, natsionaalsotsialistlike väljavaliku, juhtimise ja kasvatuse arusaamade pinnasest.
Käsundusüksused oma tänasel selgelt tõestanud kujul on aktiivne majutatud ja relvastatud SS-i osa. Kaitsemaleva mõõtude järgi väljavalitud ja kontrollitud mehed on end vähemalt nelja-aastaseks teenistuseks kohustanud. SS-meheks kasvatamise kõrvalt saavad need üksused täissõjaväelise väljaõppe. Teenistus selles käsundusüksuses kehtib ka ajateenistuse täitmisena.
Peale oma teenistusaja lõppemist käsundusüksustes astuvad need SS-mehed loomulikult tagasi Üld-SS-i, millest nad tulid.
SS-Surnupealuuüksused
Osa majutatud SS-ist moodustavad SS-Surnupealuuüksused. Need tekkisid 1933 koonduslaagrite valveks kutsutud Üld-SS-i liikmetest. Nende ülesanne on relvastatud poliitilise sõduri kasvatamise kõrval veel koonduslaagrites majutatud riigivaenlaste valvamine.
SS-Surnupealuuüksused kohustavad oma liikmeid 12aastaseks teenistuseks. Neid värvatakse enamjaolt meestest, kes oma ajateenistuse Kaitseväes läbinud on. See arvutatakse täiel määral teenistusajast maha.
SS-Surnupealuuüksused sarnanevad oma ülesehituselt ja varustuselt SS-Käsundusüksutega. Nad koosnevad neljast rügemendist.
SS-i Personaliülem
SS-i Personaliülema teenistuskoht on SS-Personalikantselei. See käsitleb kõiki juhikorpuse ja kogu Kaitsemaleva personaliküsimusi. SS-Personaliülem on ka SS-Junkrukoolide Braunschweigi ja Tölzi inspektor. Ta on vastutav nendest koolidest tulevate eeskujulike noorte juhtide edasiarengu eest. Samuti on personaliülemale allutatud Üld-SS-i juhikool München-Dachau.
SS-Kohtu Ülem
Otseselt Reichsführer-SS-ile allutatud SS-Kohus on Kaitsemaleva kõrgeim amet, mis puudutab distsiplinaar- ja aukohut. Selle töö seisneb eelkõige distsiplinaarasjade töötlemises, kergemates asjaolud kui kaebeinstants. Edasi on SS-Kohus üksi armuandmistaotluste eest vastutav nii distsiplinaarselt kui karistusõiguslikku natuuri. Kui SS-i kõrgeim distsiplinaarinstants on SS-Kohus samaaegselt sidepunkt kõigi ta tööala erialaliselt ametitega parteis ja Reichis. SS-VT, SS-TV, SS-Peaameti SD ja Üld-SS-i kuuluvatele viiakse sisse ühine karistusseadustik, mille loomisega hetkel tegeletakse.
Julgeolekuteenistus
Võitlusaja vältel oli Kaitsemaleva ülesannete ala laienenud, mis algselt hõlmasid natsionaalsotsialistliku liikumise Füüreri ja juhtivate isikute kaitset, sai laienduse osaliseks seeläbi, et on hädavajalik mõjusaks vastuvõitluseks paljastada ja teada saada poliitiliste vastaste suundi.
Partei pidev kasv oli algselt suhteliselt lihtsa isikute kaitse ülesandel lasknud kasvada edasi kogu partei turvalisuse küsimuseks. Selleks puhuks tekkisid parteis ja ta allorganisatsioonides sideteenistused ülesandega, vastaste rünnaku- ja hävituseesmärkidele läbi luure ja hinnangute astuda ähvardavale ohule vastu. Kuid puudus ühine planeerimine, sideteenistuste tsentraalset kokkuhaaramist ei üritatud praktiliselt üldse.
Ka SS oli selleks ajaks oma ülesannete teostamiseks loonud endale sideteenistuse. Ülejäänud partei uudisteteenistustega võrreldes kasvas IC-teenistusest, hilisem RFSS PI-teenistus (pressi-informatsiooni) keeluajal süstemaatiline poliitiline uudisteteenistus.
See julgeolekuteenistus (Sicherheitsdienst) loodi vastavalt SS-i rassilisele valikule ja maailmavaatelise kasvatuse põhimõtete kohaselt, üldise asjaliku sihiga olla algul SS-i ja partei julgeolekuteenistus ning hiljem rahva ja Reichi oma.
Pärast võimuhaaramist, kui siis Rreichsführer-SS-i Julgeolekuteenistus end tõestas, sai selgeks, et see läbi planeeritud ehituse ja organisatsiooni, end vabana hoidis, mis hoidus isiklikust sõltuvusest, kõik vastased ja elualad, mis natsionaalsotsialistliku riigi jaoks tähtsad olid või saada võisid, haaranud oli.
Juhi asetäitja tegi ka arengutest parteisideteenistuste alal järelduse, ta määras oma korraldusega 9. juunil 1934, et „RFSS Julgeolekuteenistuse kõrval ei tohi enam eksiteerida teisi luure- või kaitseteenistusi parteis.“ Selle korralduse andmise ajast on RFSS-i julgeolekuteenistus ainuke Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei poliitiline luureteenistus.
Peale seda kui RFSS julgeolekuteenistus esitas avalike ja varjatud natsionaalsotsialistliku maailmavaate vaenlaste arusaama ja seosed situatsioonist, sai sellest üha enam rahva- ja riigikaitseorgan, mis on tihedaimas koostöös Salajase Riigipolitseiga (Gestapo).
SD-RFSS organisatsiooni peaks on Julgeolekupeaamet, mis on kahe Reichsfürung SS ametite kõrval. Julgeolekupeaameti juht on, kes on IC- või PI-ameti ülesehitamisega tegelenud, praegune SS-Gruppenführer R. Heydrich, kes on samaaegselt ka Julgeolekupolitsei ülem.
RFSS julgeolekuteenistuse jaotus on tihedalt seotud Üld-SS-i ülem- ja alalõikudega. Esimesed vaenlase tööviisi ja ta taktika vaheldumine ning ta esinemisvormi muutumine, ta ideoloogiate ja töömeetodite vahetumine nõuavad, et Julgeolekuteenistuse töö ei ole arvestatud hetke olu järgi, vaid pidevalt suurejooneline ja kaugelenägev on.
Rassi- ja Asundusorgan
Peale Julgeolekuteenistust on järgmine Reichsführung SS sammas Rassi- ja Asunduspeaamet (Rasse- und Siedlungshauptamt).
Selles Rassi- ja Asunduspeaameti Hõimuametis (Sippenhamt) töödeldakse SS-meeste abielutaotlusi. Sest teatavasti ei saa ju ükski SS-mees abielluda ilma Reichsführer-SS-i loata, 1931 aasta abielukäsu punktidest lähtuvalt. Selleks viiakse läbi mehe ja naise tervisekontroll. Naisel peavad olema teatavad maailmavaatelised ja inimsuhte väärtused. Edasi nõutakse mehe ja naise käest esivanematekaarti – juhtidelt kuni aastani 1750 ja alljuhtidelt kuni 1800 aastani. Päriliku tervise kinnitused on niisamuti vajalikud.
Et võimaldada nõusolekut nendele dokumentidele, tuleb sisse anda Üld-SS jalaväerügementide puhul Hõimuhooldekandesse, mis peavad aitama nii SS-meest kui ka Rassi- ja Asunduspeaametit, vastavate dokumentide leidmisel.
See kõik nõuab loomulikult suurt tööd ja mahukat organisatoorset eeltööd, et kõigile nõudmistele võimalikult kiiresti järgi jõuda, mis just täna, kui abiellutakse suuremal määral, väga vajalikud on. Rassi- ja Asunduspeaametis all olev Asundusamet tegeleb ning teostab vere ja maa mõtteid läbi väärtuslikemate SS-perede asundamisega seotuna saksa talunduste ja koduasulate taasloomisega. Rassi- ja Asunduspeaamet valvab Rassiametis ka rassiliste vastuvõtu-uuringute ühesugususe üle ja vastuvõtu-uuringute juures kasutatavate SS-üksuste referentide koolitamisega.
Reichsführer-SS Isiklik Staap
Kui Reichsführung SS tsentraalne käsundusamet on samaaegselt loodud olulise peaametina „Reichsführer-SS Isiklik Staap“.
See amet arenes välja kasvavate ülesannetega Reichsführer-SS Adjutantuurist. Täna on talle allutatud Reichsführer-SS Peaadjutantuur ja Politseiadjutantuur. Isiklik Staap tegeleb läbi oma töötajate normaalse teenistusliiklusega, ta haldab Reichsführer-SS Pressiosakonda ja ulatuslikku Kultuurireferaati, millele on muuhulgas liidetud SS-Portselani-Manufaktuur Allach. Peale selle on RFSS Isiklik Staap SS-meeskonnamajad, mis hõlmab kõigi kõrgkoolide SS-mehi. Lisaks võetakse Isiklikus Staabis kokku ka töövaldkonnad järgnevates osakondades:
Osakond Majanduslik Abi (see tegeleb võitlusaja võlaküsimustega), Kultuuriliste Uuringute (eelajaloolised tööd, Reichsführer-SS toetusega ekspeditsioonid, väljakaevamised ja asutamised), Selts „Das Ahnenerbe“ (Esivanematepärand), Ühing „Lebensborn“ (Eluläte). See koosneb esmajoones SS-liikmetest. See võimaldab lasterikastel emadel parimates hooldekodudes sünnitada ja puhata peale seda. Samuti on see võimalus hearassilistele, enne abielu või väljaspool abielu võimalus emadele sundimatuks laste saamiseks.
Hetkel kuuluvad ühingusse „Lebensborn“ mõned kodud Steinhöringus, Polzinis, Klosterheides (Mark), Hohenhorstis Bremeni lähedal ja Viini metsas. Teenistusamet „Nelja-aastakuplaan“ teostab Nelja-aastakuplaani juhi poolt SS-ile määratud ülesanded. Lõpetuseks on Isiklikku Staapi kokku võetud partei erinevate ministeeriumite ja teenistusametite sidejuhid.
SS-i põhilause
Ei ole ühtegi ülesannet ülesande enda pärast. Kuidas saaks siis olla ülesandeid organisatsiooni pärast. On vaid üks ülesanne, mida täna Saksamaal kõik teenivad ja see on rahva elu läbi Adolf Hitleri.
„Nii oleme meie astunud esile ja sammume muutmatute seaduste järgi kui natsionaalsotsialistlik, sõdurlik põhjala meeste ordu ja kui ta hõimu vannutatud ühendus, oma teed kaugesse tulevikku ning soovime ja usume, me ei taha mitte ainult olla lapselapsed, kes paremini väljavõitulesid, vaid üle selle esiisad hilisematele, igavese elu saksa germaani rahva vajalikele sugudele.“
See on SS-i põhimõte, mille talle Reichsführer-SS Heinrich Himmler andis, on selle truppi suund liikumise raames. Mõte, mille läbi kõik, mida SS tegi sai konsekventselt rõõmsa ja positiivse ilme. Kui ka selle suure kaitsekorpuse raames üksikud ülesanded, kohati rasketena näivad ja seavad rängimaid inimlikke nõudmisi, annavad need ka igale kohustusele rõõmu sära, mida natsionaalsotsialistlik süda vajab ja puhtale ühisusele vajalik on.
III. Sisemine kindlustus
Pärast meie maailmavaate revolutsiooni välise lõpetamise, omades võimu ja sellega jäägitus vastutust idee põhi- ja osamõtete ees, algas suur – kui ka väliselt vähe kangelaslik – teostamise etapp.
Kõiki osaalade riigimõiste ja riigikujutlus nii sise- kui välispositsioonidel pidid nüüd veendunult ja kestvalt olema täidetud või suunatud meie uuest mõttevarast. Me pidime kõigi vahenditega, kas koos või vastu paragraafe, laia liikumise elusana revolutsiooni kandma tardunud ja kalgiks muutunud institutsioonidesse ja mõistetesse. Me pidime ümber lööma selle, mis pärast seda protsessi ei paistnud enam eluvõimelisena ning selle uuesti täitma elava vaimuga, mis oli kasulik ja kasutusvõimeline.
Vähesed riigi osad näisid uuele suunale nii vastu olevad kui politsei. Selle asutusega oli põrkunud kogu meie viha ja mäss kui süsteemi võimu sümboliga.
Kumminuiad, läbiotsimised, vangla, terror, jälitamine, arvukad selle aja raskuse ja julmuse mõisted, näisid koonduvat mõistes politsei. Sellepärast oli tollal juba sunduslikult sõna politsei vihatud ja neetud mõiste, ja algul näis võimatu, teostada idee, saada kirjeldada natsionaalsotsialistliku õiguse identiteedikujutlus, natsionaalsotsialistliku ühisusautoriteedi politsei mõistega ja institutsiooniga. Ja ka seespool liikumist ennast oli vaja suurt autoriteeti, et seda sundivat soovi teoks teha.
SS kui sihikindlate natsionaalsotsialistide formatsioon Füürerist, mehest ja hõimust, omas seda autoriteeti partei ajaloos ja arengus. Selle algsele ülesandele seespool parteid tuli lisaks sama laiendatud ülesanne kogu rahva seas ja tema riigis: sisemine kindlustamine, natsionaalsotsialistliku rahva sisemine kaitse, selle sisemiste vaenlaste konsekventne tõrje avaliku elu aladel.
Sellest põhimõttest lähtudes, näisid ületamatud vastuolud kaduvat, kui Reichsführer-SS vastavalt Füüreri käsule haaras oma kätte kogu saksa politsei ja sellega SS väga erilise omapära sai.
See ülevõtmine toimus mitte ettekujutuste, mitte kehtivate ettekirjutuste vastaselt, vaid kehtiva seaduse all ja saksa rahva eluõiguse nimel. Selle reorganiseerimine algus kandis Reichsführer-SS-i isiklikku ja tema kindla meeskonnas autoriteeti, edasist kulgemise edu garanteerisid kasutusele võetud natsionaalsotsialistlikud meetmed.
Politsei iganenud mõistest sai uue saksa rahva kaitsekorpuse pilt. Ja nii nagu vana mõiste sai oma väljundi kohtutäituri isiksuses kui ka tüüp tabava väljundi leidis, nii nõudis uus mõiste ka uut meest.
Me ei vaja ametnikku, nii nagu me ka apoliitilist sõdurit ei pea selleks sobivaks. Uus tüüp peab vastama sellele SS-mehele, kes suunitluse printsiibist ja SS-i teest välja kasvab ning on täna juba rahva ees selgelt eraldunud. Just sellel postil tahab ja peab rahvas üht poliitilist sõdurit selle mõiste parimas tähenduses omama.
Liberaalse politseiõiguse reetlikkuse asemel anti politseinikule jõuline eluautoriteet, selged põhimõtted ja temalt võeti läbi Kaitsemaleva natsionaalsotsialistliku autoriteedi, meie rahva parima osa, vihkamine ja hoolimatus. Politsei viidi seega uuesti rahvasse, kui rahvaterviku tähtsaim kaitsja ja abiline. Et tema inimese uuest tüübist ja selge ideest lähtuvalt sai riigivaenlase mõiste täiesti uue tähenduse.
See distsipliini ja kamraadluse vaim, meie olemise ürgallikate mõistmine ja selge õpetus sellest, see kõik on sisu ja hing kõigile suurtele uusvormingutele selle sisemise kindlustamisalal.
Tagada selle uue Reichi sisemine kindlustatus, see on Kaitsemaleva
suur ülesanne ning ka politsei oma kõigis tahkudes. See on üldine ülesanne,
mille Füürer SS-ile andnud on. Ta läheb selle töö kallale iga päev uutmoodi,
suurima tõsidusega, selge teadmisega, et see on tohutu
natsionaalsotsialistlik ülesanne, ja selges veendumuses, et vaid selle
meeste maailmavaateliselt parim kasvatus ja inimlik selektsioon võimaldab
tal selle ülesande täitmise. |
|
|
