SS-Obergruppenführer  Reinhard Heydrich – üks eeskujulik elu

H.H. Norden

Reinhard Tristan Eugen Heydrich sündis 1904. aasta 7. märtsil Saale jõe ääres Halles. Ta oli Richard Bruno Heydrichi (helilooja) ja Anna Amalia Krantzi poeg. Isa oli ta sünni ajal ühe muusikakooli direktor. Reinhard külastas Halles reform-reaalgümnaasiumi, mis asus Hedwigstrasse tänaval. Juba õpilasena oli ta kirjanduslikult haritud. Nii uuris ja luges ta prantsuskeelset Charles Seignobosi raamatut "Histoire de la civilisation" ja arutles selle üle oma sõbra Erich Schultz’iga.

Pärast gümnaasiumihariduse kättesaamist alustas Reinhard Heydrich teenistust merekadetina Reichsmarines Kiel-Holtenaus. Kuulsa „merekuradi" krahv Luckneri, kes tihti oli perekonna Heydrichi juures külaline, lähedus mõjutas kindlasti Heydrichi ametikäiguvalikut. Ta alustas oma teenistust meeskonnas number 22. Pärast 4,5 aastast väljaõppeaega ülendati ta 1. oktoobril 1926. leitnandiks ja pärast seda õpetati ta välja luureohvitseriks. 1928. aastal ülendati ta ülemleitnandiks. Hilisema viitseadmirali Kleikampi sõnul oli Heydrich mees, kes oma isikupära, oma teadmiste ja oma oskuste poolest üle keskmise oli. Midagi, nii vähemalt näis, ei takistanud edukat karjääri mereväes. Aga see pidi siiski teisiti minema. 6. detsembril 1930. aastal tutvus ülemleitnant Heydrich Lina von Osteniga. Ta pärines Läänemere saarelt Fehmarnilt, kus ta isa õpetaja oli. Juba teisel jõulupäeval 1930. aastal paar kihlus. Oma kihlumiskaardi saatis ta ka oma endisele sõbrannale, kes oli mõjuka ärimehe tütar. See härra nõudis Heydrichilt, et ta tema tütrega – kes ise oleks tahtnud Heydrichi kihlatu olla – abielluks. Kui Heydrich sellest keeldus, kaebas isa seda admiral Raederile. Tagajärjeks oli, et Heydrich pidi vastust andma aunõukogu ees. Selle aunõukogu otsuse põhjal otsustas admiral Raeder, et ülemleitnant Reinhard Heydrich tuleb mereväest välja arvata. Tuleb mainida, et kunagi pole leitud kirjaliku tõendit selle aukohtu otsuse kohta. Heydrich ise oli veendunud, et teda eemaldati mereväest poliitilistel põhjustel.

Kontaktide kaudu hilisema SS-Obergruppenführer Karl von Ebersteiniga sai Heydrich tuttavaks Heinrich Himmleriga, kes oli 1929. aasta jaanuaris saanud SS-i riigijuhiks. Himmler otsis parasjagu võimekat meest SS-i luureteenistuse ülesehitamiseks. Ta andis Heydrichile kakskümmend minutit, et panna paberile, kuidas ta sellist ülesannet ette kujutab. Heydrich kirjutas oma ideest, lõi organisatsiooniplaani ja esitas Reichsführerile tulemuse. Too oli väga üllatunud ja otsustas koheselt Heydrichi tööle võtta. Nii sai Heydrichist, kes juba 1. jaanuaril 1931. aastal NSDAP-sse astunud oli, 14. juulil Hamburgi SS-i liige. Ta oli nüüd SS-Sturmmann SS-numbriga 10 120. 26. detsembril 1931. aastal leidis aset Grossenbrode külakirikus Reinhard Heydrichi ja Lina von Osteni abielu.

Heydrich alustas nüüd luureteenistuse (mis oli algusajal tuntud kui "Abteilung-Ic") ülesehitamist. 1931. aasta lõpus üüriti "SS-Ic" jaoks kaks tuba Müncheni Türkenstasse 23 neljandal korrusel. See oli ühe parteikaaslase ja lese Viktoria Edrichi korter. Ta oli eriti usaldusväärne ja truu rahvussotsialist. Tema riidekapis hoiti SA ja SS-i-keelu ajal verelippu, mida kanti putšil 9. novembril 1923. Heydrichil oli nüüd SS-Hauptsturmführeri auaste. 25. detsembril sai ta SS-Sturmbannführeriks ja 29. juulil 1932 SS-Standartenführer ja Chef des Sicherheitsdienstes des Reichsführers-SS. Nüüdsest oli selle allorganisatsiooni nimi Sicherheitsdienst (SD). 1932. aasta septembris kolis nii SD kui ka Heydrich ühte villasse Münchenis Zuccalistrasse 4. Heydrich nimetati luureteenistuse „C" juhatajaks; tema büroo oli „Zentrale Dienststelle des SD". 1931. aastal sündis Heydrichi esimene poeg Klaus. Võimule tulemise aasta, 1933, tõi endaga kaasa ülendamise SS-Brigadeführeriks. SD asus nüüd Müncheni Wittelsbacherpalais Briennerstrasses. 1933. aasta 9. novembril sai SD-st iseseisev SSi-ametkond. Novembris ja detsembris 1934 kolis SD Baierist pealinna. Berliini Wilhelmstrasse 102 oli ta asukoht nüüdsest. 1936. aastal 17. juunil sai Heydrich Sicherheitspolizei ja SD juhatajaks. 27. septembril 1939 loodi Reichssicherheitshauptamt ja Heydrich asus selle juhatajaks. Aastal 1940 valiti ta ka internatsionaalse kriminaalpolitsei komisjoni presidendiks.

Lääne sõjakäigu alguses sai Heydrichist lendur ja Me 110 piloot. Norra sõjakäigu ajal tegi ta Me 110-ga Stavangerist mitmeid luurelende Inglismaale ja Šotimaale. Oma kangelasliku tegevuse eest autasustati teda pronksist Rindelennunaastuga ja II klassi Raudristiga. Mai keskel 1940 asus ta taas tagasi Berlini. 1. jaanuaril 1941 sai ta NS-kehaliste harjutuste vehklemise riigijuhiks. Idasõjakäigu ajal lendas Heydrich taas hävituslendurina Lõuna-Venemaal ja teda autasustati hõbedase rindelennunaastuga ja I klassi raudristiga.

23. septembril 1941 vabastas Hitler Böömi ja Määri Reichsprotektori ametist ja 2. septembrist 1941 määras ta Heydrichi asendavaks Reichsprotektoriks. Ühtlasi ülendati ta SS-Obergruppenführeriks. Führer lootis, et Heydrich koostöös Sudeedimaalt pärineva riigisekretäri Karl Hermann Frankiga, hoolitsevad selle eest, protektoraadivalitsus tegutseks harmoonias Reichiga.

Prahas võttis Heydrich oma uue ameti vastu ametlikul kokkutulekul Praha lossis, Hradschinis. Naise ja lastega elas ta lossis Jungfern-Breschan, mis asus 20 kilomeetrit Prahast kaugemal. Vastupidiselt valele, mida tänapäeval levitatakse, nähti reforme, mida Heydrich protektoraadis tegi, positiivsetena. Nii jaotati rahvale kakssada tuhat paari jalanõusid ja töölistel suurendati tubaka normi. Olid ka plaanid ühendada Praha linn saksa autoteede võrguga ning seeläbi Reichiga üldiselt.

Peale selle, et ta oli Böömi ja Määri Reichsprotektori asetäitja kohal, oli ta ikka veel Reichssicherheitshauptamti juht. Sellega seotud oli ka konverents, mida ta 20. jaanuaril 1942 juhatas; mis toimus Berliinis villas nimega Am Grossen Wannsee 56/58. Reichsmarschall Hermann Göring oli Heydrichi autoriseerinud tegemaks ettevalmistusi juudiküsimuse lahendamiseks. Teisiti kui pärast sõda väidetud on, ei olnud rahvussotsialistliku Saksamaa eesmärk mitte juudi rahva füüsiline hävitamine, vaid hoopis kõigis ühiskonnakihtides juutide rõhuva mõju vastane võitlus. Juba kolmekümnendatel aastatel tegi valitsus koostööd juudi organisatsioonidega, et soodustada juudi kodanike väljarännet. Ma nimetan siin näidetena „Haavara-kokkulepe" ja „Rublee-Wohlthat-kokkulepe". Täpsemate detailide saamiseks lugege Ingrid Weckert raamatut "Auswanderung der Juden aus dem Dritten Reich". Just SS oli sellise poliitika esindaja, mille eesmärgiks oli juutide väljarändamine. Need olid sõja tagajärjed – mitte Saksamaa poolt põhjustatud – mille süüks tuleb panna, et väljarändamine toimus nüüd veel vähesel määral. Sõja ajal tehti otsus, mille kohasel tuli juudid evakueerida idas asuvatesse töölisasulatesse. Sellega seoses tuleks meeles pidada, et juudid kuulutasid juba märtsis 1933 Saksamaale sõja. Juutide evakueerimisabinõud olid ka Wansee konverentsi teemaks.

Vahepeal oli aga Londonis elav ja end eksiilis olevaks presidendiks pidav Eduard Benesch sepitsenud atentaadiplaane Reichsprotektor Heydrichile. Käsk selleks anti kahele endise Tšehhi maavägede ohvitserile: Jan Kubisele ja Josef Gabcicele. Koos mõningate teistega hüppasid nad protektoraadis 28. detsembril langevarjuga alla. Järgnevatel kuudel peitsid nad end ja viitsid aega sellega, et saada pilti Heydrichi harjumustest. Seoses kasvava Londoni osalusega ja terroritegevuse rahastamisega Belgia ja Prantsusmaa poolt pidi Heydrich – ta oli oma tegevusega protektoraadis taas rahu loonud – saama Belgia ja Põhja-Prantsusmaa tsiviilvalitsuse juhiks, niisiis ka Vichy-Prantsusmaa protektoriks. 27. mail 1942 pidi ta lennukiga Berlini lendama, et vestelda füüreriga. Mõrtsukad olid vahepeal kindlaks määranud atentaadi koha – soodne koht atentaadiks oli juuksenõelakurv Praha Holeschowitzi linnaosas, sest seal sõitis Heydrichi auto aeglasemalt. 27. mail 1942 kell 10 lahkus Heydrich Jungfern-Breschanist; kell 10.30 jõudis ta oma tumerohelise Mercedesega, millel oli lahtine katus ning mida juhtis SS-Oberscharführer Klein, kohale, kus mõrtsukad teda ootasid. Üks mõrtsukatest, Gabcic, suunas oma Sten-kuulipilduja Heydrichile. Aga automaat ei lasknud ühtki lasku, kuna mõrtsukas oli unustanud relval lukk maha võtta. Heydrich haaras ise püstoli ja tulistas Gabcici pihta. Momendil, kui tema ja autojuht tahtis sõidukist välja hüpata, viskas teine mõrtsukas, Kubis, pommi, mis plahvatas auto parempoolse tanguratta juures. Heydrich sai kildudest raskelt vigastada, kuid siiski tulistas ta veel paar korda Kubisit. Siis kukkus ta kokku. Üks tšehhi daam hoolitses ta eest ja nii viidi ta Bulovka haiglasse. Seal püüdsid nii tsehhi kui ka saksa arstid nädal aega ta elu päästa. Kahjuks ei aidanud enam midagi; 4. juuni hommikul Reinhard Heydrich suri.

Reichsprotektori kirstu, mis kaeti haakristilipuga, hoiti Hradschini hoovis. Kõrgemad Wehrmachti ja SS-i ohvitserid andsid talle seal viimase au. 7. juuni pärastlõunal sõitis erirong Heydrichi kirstuga Prahast Berliini, kus kirstu hoiti Reichssicherheitshauptamtis Prinz Albrecht Strasses ja hiljem – 9. novembril 1942 – riigikantseleis. Reichsführers-SS Heinrich Himmler pidas pika kõne, kus ta tõi esile Reinhard Heydrichi teened. Lõpus kõneles Adolf Hitler ja nimetas teda üheks parimaks rahvussotsialistiks, üheks tugevamaks saksa riigi-idee kaitsjaks ja selle riigivaenlaste kõige suuremaks vastaseks. Füürer andis langenule kuldse Haavatu märgi ja Saksaordeni kõrgeima astme. Ta kirst viidi siis Wilhelmstrasselt Invalidenfriedhofile. Seal leidis suur sõdur Reinhard Heydrich oma viimase puhkepaiga.

Millisel moel saame meie, natsionaalsotsialistid, 21. sajandil järgida eeskuju, mida kehastas Reinhard Heydrichi oma eluajal? Peamiselt peame me muutmatut rahvussotsialistlikku õpetust täielikult jaatama ja valmis olema tegemaks seda, mis aaria rassi võiduks hädavajalik on. See on meie püha kohustus: võidelda meie vaenlaste vastu kogu rangusega. Kui vajalik, siis kasutame me konspiratiivseid võitlusmeetodeid ning kui vaja, siis haarame ka relva. Me ei tunnista demokraatlike süsteemide legitiimsust, mis alates 1945. aastast Euroopas võimul on olnud; meie eesmärk on seega demokraatiate jäägitu hävitamine ja mõjukate poliitikute kõrvaldamine sel jubedal ajal. Kui me rahvussotsialistidena tõelist poliitilist ja militaarset võimu omada tahame, siis on vaja veel palju takistusi teelt eemaldada. Tänapäeval kohtad sa liigagi tihti poliitikuid, kes on võrreldavad oma kuulsate eelkäijatega 20ndatel, 30ndatel ja 40ndatel. Igale tõelisele natsionaalsotsialistile on solvanguks, kui juutide kontrolli all olev meedia poliitikuid, kes väidavad, et on rahvuslased ja patrioodid – siin mõeldakse ainult kindlatele inimestele Austrias ja Belgias, tõeliste rahvussotsialistidega ühele tasemele seatakse. Nendel poliitikutel pole me juhi Adolf Hitleri õpetusega midagi ühist; korduvalt on nad distantseerunud nn „Kolmanda Riigi kuritegudest" ja mõnikord annavad nad aaria inimeste suurimale vaenlasele – juudile – au. Neid inimesi saab veel vähem usaldada kui kristlasi, liberaale või sotsialistlikke poliitikuid; nad pole midagi muud kui isiksusetud argpüksid ja tossikesed. SS-Obergruppenführer Reinhard Heydrichi elu näitab meile järgitavat teed. Iial ei kaota me seda teed. Ainult siis on võit meie.

Heil Hitler!

Me täname autorit ja ka kaastöölisi, kes selle artikli mitmesse keelde tõlkisid, et kamraadid kogu maailmas seda lugeda saaks.

Pealehele